Segased mõtted
Näedsa, juba jälle on kuu mõõdas ning midagi pole siia blogisse kirjutanud. Ega tegelikult vahepeal ei olnud eriti isugi kirjutada. Ja polnud ka millestki erilisest kirjutada. Sarnase tundega käisin ma nüüd ka Eestis. See oli siis nüüd juba teine kord pärast Brüsselisse kolimist. Kõik muudkui küsisid, et kuidas sul läheb. No väga tore ju, et inimesed sinu elu vastu huvi tunnevad, kuid ega nad napi "hästi" kõrvale midagi suurt ei kuulnudki. Miks? Sest minu jaoks on siinne elu juba tuttavaks ja omaseks muutunud ning raske on rääkida millestki, mis on sinule juba pea iseenesestmõistetavaks muutunud. Saan aru küll, et kodustele see niimoodi ei tundu, kuid siitpoolt vaadatuna see just niimoodi ongi.
Pea kõik Eestis käimised (ehk siis need senised kaks) on olnud alati üks suur tunnete ja elamuste virr-varr. Sõpradega koos olemine, koduste külastamine, tuttavatel tänavatel jalutamine, juba meelest läinud lõhnade tundmine, varasemate mälestuste kordumine ja muud elamused võtavad lausa jalust nõrgaks. Kohati tundub, et mõnel hetkel ei suuda kõike enam haaratagi. Ja see muudab veelgi raskemaks rääkida ja jutustada oma praegusest elust.
Kui Brüsselis oli Eestisse lahkudes juba suur kevad, siis Eestis tervitasid mind samuti toredad päikeselised päevad. Küll aga ühe miinusega - temperatuur oli peaaegu miinus üks. Nojah, põhjamaa värk, ütleks soojemate ilmadega ära hellitatud minusugune. Aga näed, üle elasin ja veel täitsa mõnusalt. Kuigi nii nagu eelminegi kord, oli erinevaid kohtumisi sõpradega väga palju. Lausa liiga palju, kuid tegelikult ei tohiks üldse niimoodi mõelda - kui on võimalus sõpradega kokku saada, siis ei saa seda võimalust ju kuidagi käest lasta.
Lisaks kõigile neile jutuajamistele ja lihtsalt olemisele tahtsin siin aga mainida ühte toredat päeva. Nimelt korraldati mulle sünnipäevaeelne kingitus. Eelnevalt öeldi mulle, et pean kaasa võtma sportlikud riided ning mida porisem ilm, seda parem. No ma siis nuputasin päris pikalt, mis mooga tegema hakatakse ja nuputasin selle isegi välja, kuid et põnevus siiski jätkuks, jätsin selle enda teada. Olles autoga tunnikese sõitnud, jõudsimegi kingituse paika - kingiks osutus toreda seltskonnaga ATVdega metsas sõitmine. Igati tore tegevus oli - polnud seda kunagi varem teinud. Siin ka kaks pilti - uhkest endast ning oma neljajalgsest mootorratsust:
ATVdega sõit oli väga lahe - mul juba teist päeva lihased valutavad :) Kuigi metsa all teistele gaasi vajutades soppa näkku visata oli suur nauding, oli asja juures ka väike negatiivne pool - ma pole just eriti kindel selles, et ATVd ja loodus eriti hästi kokku läheksid. Aga see selleks - sõprade idee oli kiiduväärt ning mulle igati meelepärane. Aitäh Valmar, Pille ja Piret!
Kui siin juba tänamiseks läks, siis olen kogemata jätnud tänud ütlemata Kaiele, Valmarile ja Elinale, kellelt olen postkaardid saanud.
Viimane seik, mis meelel, on aga tänane muusikaelamus - käisin klaverikontserdil kuulamas Mihkel Polli, kellega sattusin kokku varem ühel suvisel päeval Tallinnas. Beethoven, Pärt, Liszt ning lisaloona Schubert olid lihtsalt väga head. Aitäh ka sulle, Mihkel.
Ning kuna antud blogi kohta on mulle tehtud etteheiteid, et ma kirjutan vaid eesti keeles, siis nüüdsest üritan ka teksti lõppu miskit inglise keeles kribada.
As Matt rightly pointed out, this blog is quite a nonsense for those who don’t understand Estonian - here’s a brief overview of this posting (hopefully, I’ll sum up also the future postings): visiting Estonia (I was there now for the second time since I moved to Brussels) always causes quite a confusion with all different emotions after seeing lots of friends, visiting family and just being there. The two pictures are of a birthday present from my friends - a day with driving ATVs in the forest. It was a lot of fun - after two days, my muscles still ache :) Although, I really enjoyed this, I can’t help thinking that ATVs and nature do not go together…
April 12th, 2007 at 11:02 am
No ma arvasin kohe, et 2 korda kokku saada selgelt liig, mis liig :)
April 12th, 2007 at 8:45 pm
Nojah, sina näed mind kaks korda, mina aga näen kahel korral sõpru ja tuttavaid hulganisti.