Pariis, Pariis… ilma Nuustakuta
Elus esimest korda olla Pariisis saab kogeda vaid kord elus. Ja eks vist sellepärast ongi minu nädalvahetuse reis jäänud niivõrd hilja peale. Aga nüüd on käidud ja ilma igasuguse kahetsuseta. Reede õhtul alanud ja pühapäeval lõppenud reis oli muljeterohke ja igati kosutav vaheldus rutiini peletamiseks.
Reisi algatajaks oli sõber Peter koos oma elukaaslasega. Ja reisivahendiks nende väike Peugeot, mis oli just paras meie kolmesele seltskonnale. Plaan oli minna reedel õhtul nii vara, et veel jõuda normaalsel ajal äärelinna Aubervillier’i Peteri tuttavate poole. No plaan oli ju suurepärane ja me ka täitsime selle. Küll aga mitte kõige kergemal viisil. Nimelt on alati parem Pariisi sõita nii, et sul on olemas korralik teede-tänavate kaart ning ka juhised, kust kuhu pöörata, mitte ainult interneti-maakaardi-saidi väljatrükk, mis päris 100% täpne kuidagi ei olnud. Aga vahepeal teed ja juhiseid küsides jõudsime me siiski ilusasti kohale. Korter, kus me kokteili jõime ja vahvleid sõime oli tegelikult ääretult tore elamus - tõeline boheemlaslik pesa koos oma 6-7 elanikuga. Ma ei saanudki lõpuks aru, kes seal elas ja kes lihtsalt külas oli.
Veel enne kui metroo oma sõidud lõpetas jõudsin pileti osta ja kesklinna poole vurada, et eelnevalt broneeritud hotell üles otsida. Õnneks oli mul Brüsselis sõbra käest saadud kaart kaasas. Päris tore oli tegelikult niimoodi öösel seigelda.
Järgmisel hommikul võtsin kohe ette tee Montmartre’le, kust pidi olema parim vaade Pariisile. Ja pealegi, kuidas ma oleks saanudki muudmoodi Pariisiga tutvumist alustada kui mitte sellest. Siin siis ka paar vaadet sealt: Pariis kõrgustest ning Sacre Coeur kirik
Montmartre treppidest alla minnes oskaksin nüüd Pariisi esmakülastajaid hoiatada, et teid peatavatest tumedama nahaga meestest minge lihtsalt mööda, muidu juhtub teiega sama asi, mis minuga:
Ma küll üritasin öelda, et ei ole huvitatud nende teenustest, kuid üritades ka lihtsalt ilma eriliste kavatsustega ajal minna nii nagu ta ise tahab, jäin nõusse ja peatusin hetkeks. Nii paljuks, et mulle tehti see käepael, mis iseenesest on ju täitsa tore. Eriti veel kui see tähendab, et mul saab olema kunagi palju lapsi ning elu läheb aina paremaks. Kui see must mees oli oma töö lõpetanud, tuli kaks parimat seika selle juures - esimene neist oli seotud küünetangidega, millega ta lõikas ära niitide otsad. Ta nimelt küsis seepeale abivalmilt, ega ma ei soovi, et ta lõikaks mu sõrmeküüsi… Teine seik oli enne mu põgenemist sellest kohast - nimelt pakkus see mees taaskord väga abivalmilt, et ma ei peaks olema nagu Jaapani turist, kes taolise paela eest maksab 20 eurot - et ma peaksin selle eest maksma 12 eurot :D Nojah, lõppsummaks jäi 5 eurot. Aga tegelikult oli täitsa tore vahejuhtum.
Seejärel sain kokku sõpradega ning alustasime oma kilomeetrite pikkust jalutuskäiku otsides kaardi abil erinevaid kohti ja elamusi. Pariisi kesklinn vähemalt on selline, kus kõik on valmis - kõik hooned on just seal kus nad olema peavad ning midagi lisada seal enam ei ole. Sajandite pikkune aeg on ka tänavate laburünti omamoodi kujundanud nii, et juuresoleval pildil olev maja pole just eriline haruldus:
Ükski turist ei saa vist öelda, et ta on Pariisis käinud ilma Eiffeli torni nägemata. No siin on siis mõned pildid ka sellest:
Üheks väga toredaks kohaks kujunes minu arvates Luksemburgi lossi park, kus on sadu ja sadu toole, mida saad pargi sees asetada just nii nagu soovid:
Pärast pikka jalutuskäiku oli väga mõnus seal lihtsalt istuda ning jalgu teise tooli peal puhata.
Siin pildi peal aga teepealt leitud vikerkaar (kusagil Saint-Germaini kandis):
Siin siis ka kaks õhtust pilti Pariisi raekojast ja Seine’st:
Pariisi süda on teatavasti Notre-Dame, mis sai ka nähtud ning seeski käidud. Pildid jäid kahjuks tegemata, kuid elamus jääb ju ka ilma pildita alles, nagu ka mõnusad tänavad kõige vanemas linnaosas Quartier Latin’is.
Väljaarvatud Aubervillier, olime me seni näinud tõsiselt turlistilikku Pariisi. Kuid mõeldes üleeelmise aasta rahutustele, on Pariis ju läbi viimaste sajandite pidevalt olnud rahutuste ja liikumiste keskmes. Pariisi kesklinna laiad avenüüd olevat ka just nii laiad, et valitsejatel oleks lihtsam sõjaväge tänavatele saata ning mässud maha suruda. Tänapäeva Pariisis pole see kuhugi kadunud ning sotsiaalne, majanduslik ja ka kultuuriline virr-varr hakkab koheselt silma. Nii on ka Pariisis üks kanal, mille äärde on kodututele üles seatud telgid. Ühelt poolt väga tore ettevõtmine - anda mingigi peavari neile, kel seda pole ning teiselt poolt nende rohkus näitab probleemi ulatust. Siit pildi pealt on mõned telgid ka näha:
Aga samas on Pariis üllatuste linn oma mõnusa vabadust õhkava auraga. Ühtedel tuttavatel on pilt, mis on tehtud Pariisis haruldase lumega kaetud pingist, mille seljatoele on lumme kirjutatud I (süda) Paris. Midagi sinnapoole peaks olema ka kanali äärest leitud pilt:
Ja lõpetuseks ka veel see:
Mina sain igatahes Pariisis käigust hamba verele - kindlasti lähen sinna veel, sest Pariisil on inimestele niivõrd palju pakkuda. Tuleb lihtsalt ette võtta ja sellest tükikesi haugata.