Niisama jutt
Tahtsin midagi lihtsalt kirjutada - no kirjutangi siis "MIDAGI". Nojah, kui mul muid mõtteid enam ei jagugi, siis võib seda blogi ju lausa mõttetuseks pidada. Aga seda ma ju ei taha. Pigem tuletan tänast päeva meelde, mille märksõnaks on kahtlemata otsimine. Eile õhtul tärgatas mul peanupukeses mõte, et selle vertikaaljoone asja peaks üsna kohe ette võtma - hingeliselt end natuke kosutama. Reedese salsa trenni võnked on kuidagi lahjaks jäänud. Uurisin siis, mis kontserte siinpool ka on - päris kohmetuma võtab asjaolu, et ma ei ole siin ju peale Hortus Musicuse kontserdi kusagil taolisel kunstiüritusel käinudki. No leisdingi netist Tshehhi sümfoonikute kontserdi, mis toimub homme - kavas Orffi "Carmina Burana" ja Beethoveni 9. sümfoonia. Üks mu kolleeg mainis selle peale, et mis ma siis sellist klassika poppi kuulama lähen! No aga muusika on ju lihtsalt muusika, olgu ta vähem või rohkem tuntud. Ja ega ma ei lähe sinna lihtsalt tuntuid meloodiaid kuulama - loodaks ikka ka mingi elamuse sellest saada. Kasutasin siis tänast lõunapausi ära selleks, et piletid ära osta (üks teine kolleeg soovis samuti muusikaelamustele anduda) - mul oli kontserdipaiga aadress olemas ning seadsin sammud sinnapoole. Aga oh häda, ei leidnud mitte kuidagi. Leidsin vahepeal aga ühe plaadipoe, mis on spetsialiseerunud klassikalisele muusikale ning astusin sisse, et küsida, ega neil Telemanni fantaasiaid pole sooloviiulile - ema tarvis, kes peaks oma magistriprogrammi lõpetuseks 10. fantaasia ära mängima. Ja neil oligi - ostsin kohe ära. Ja tiirutasin edasi, et piletiputkat leida - no mida pole, seda pole. Kui ma hakkasin juba käega lööma ja töökoha poole tagasi vantsima, nägin teisel pool teed kohast, kus ma oma otsinguid alustasin, klaasseinte ja -uksega piletimüügipunkti. Hurraa - sain piletid kätte ning pealekauba ka paksu raamatu selle hooaja kontserditest. Neid on siin ikka meeletult - vali, mida tahad vanaajamuusikast kuni modernse kakofooniani välja.
Lisaks aegajalt esinevale peataolekule töö juures kiirustasin tööpäeva lõpus koju, et oma kodu lähedal postkontorisse tõtata ja plaat emale posti panna. Vaatasin veel eelnevalt netist üle kõige lähema postkontori ja vihma trotsides võtsin sammud sinnapoole. Postkontor asus kaardi kohaselt naabruses oleva ülikoolilinnaku territooriumil. Ringi uidates leidsin ma igasugu toidupoode ja söögikohti, kuid vot seda postkontorit ma nüüd küll ei leidnud. Küsisin veel osade inimeste käest selle järele, kuid sain ka mitmesuguseid vastuseid - üks tüdruk ütles, et siin küll sellist asja pole; baarman ühes pubis oli endas täiesti kindel, et postkontor on olemas, kuid see pannakse kinni kell 18.00 - kell oli parasjagu 17.55, mis tähendas, et postkontor oli kindlasti juba kinni. Ta näitas mulle ka suuna kätte, kuhupoole liikuda, kuid minu silm La poste silti küll ei seletanud. Nojah, egas siis midagi. Lootsin küll plaadi nii kiiresti kui võimalik teele panna, kuid ega siis kõike pea ummisjalu tormis tegema. Emal on kindlasti hea meel kui ta selle ka päev hiljem kätte saab.