Pühadepohmakas
Nüüdseks on siis kõiksugu pühad ka ära peetud, vorstid söödud ning kingituste pakkepaberid ilusasti käkrasse muljutud. Tegelikult on puhkus Eestis üsna kaugel sellest, et seal viibitud aega puhkuseks nimetada. Kahe nädala jooksul oli mul kolm-neli päeva, kus sai lihtsalt puhata - ülejäänud ajast oli kõiksugu kokkusaamisi sõpradega, paanilist kokkamist või muud pidudeks ettevalmistamist. Ja ega meie peres asjad ju ainult jõuludega piirdu - isal on vahetult enne jõule sünnipäev (seekord oli lausa juubel) ning enne uut aastat on õel sünnipäev (kellel samuti oli seekord juubel).
Aga nüüd olen Brüsselis tagasi, mugin kahe suupoolega kahte poolikut leiba, mis ma Eestist kaasa tõin ning võtan hoogu, et Selverist ostetud kama pakki ilusasti purki ära panna. Lisaks tuleb veel ka kohver sinna jäänud asjadest tühjaks raputada. Eks ikka need paremad asjad (sh kingid) sai juba eelnevalt välja sobratud ning vedelema jäänud riided on vaatavad kohvri äärelt alla justkui sooviksid sellest "paadist" koheselt põgeneda.
Brüsseli-koju tulemisega olin tegelikult natuke pettunud - ma sain ainult kolm postkaarti!!! Ilvilt, saladuslikult M. abikaasaga Haabneemest (hmm, kas 007 üks tegelasi polnud ka M) ning "klaveri" Helenilt. Helenile igatahes kuulub suur tunnustus minu poolt, kuivõrd tema oli esimene, kes on seni viitsinud ka midagi kaardile joonistada :D
Pettumusega tuli mulle meelde üks teine pettumus, mida ma kogesin just siis kui ma Tallinna puhkusele jõudsin. Enne puhkust ma muudkui hõõrusin salakavalalt käsi mõtteis kauaoodatud soov tagasi minna mõneks hetkeks sellesse mugavasse ja tuttavasse keskkonda, kus ei ole mingit vajadust muid keeli rääkida, oskad toidukaupluses võtta just seda, mida sul vaja ning kus on suur hulk inimesi, keda sa tead ja kes ka sind tunnevad ja sõbraks peavad. Aga oh häda, ei tulnud seda tunnet - sõpru küll nägin ja need hetked olid igati toredad, kuid mingit mugavat ja mõnusat tunnet ma ei tundnud. Pigem olin seal justkui turist, kelle oma nurk ja ruum on tegelikult kusagil mujal. Jah, needsamad kohvikud, kus ma olin korduvalt varem käinud, olid olemas nendesamade kelneri-tüdrukute ja sama maitsva kohvi ja saiakestega, kuid midagi oli muutunud. Ei taha kuidagi Tallinnat või muid kohti süüdistada, sest eks see muutus toimus ikka minu endaga.
Tänaksin kõiki sõpru, kes iganes võtsid aja ja said minuga kokku - väga vastik oli tihtipeale öelda, et kuule, mul juba järgmine inimene kusagil mujal kohvikus juba ootab ja et pean minema - aga et siis näeme kunagi hiljem uuesti. Aga millal ja kus ja mismoodi… Võin ju lubadusi anda, kuid juba seegi kord jäi mul vähemalt üks hea sõber nägemata, vaatamata oma lubadusele. Üritan küll anda oma parima, et selliseid apsakaid enam ei juhtuks, kuid sõna ma selle peale ei anna. Ning ei anna ka selle peale, et ma kõiki, kellele lubasin, järgmine kord kohtan.
Tunnen, et pean veel ühe asja siia kirja panema - Vene tänaval asuvas Chocolaterie’s kohtusin Mariaga, keda polnud mõnda aega näinud. Jutuajamise käigus ta mainis ühte vana tõde, mida ma sellisel kujul polnud varem kuulnud - oma praktilise elu kõrval, mida võib ette kujutada horisontaalse joonena, on olemas ka vaimne, mis on ju vertikaalne. Edasiminekuks pead mõlemat silmas pidama. Pidage siis teiegi neid silmas!!!
January 5th, 2007 at 6:41 pm
Tanel! Head uut aastat kõigepealt!
Aga lugesin su juttu ja muide - täpselt sama räägib mulle ka üks ülitore saare tüdruk, kes elab Massachusettsis, aga hetkel on Eestis - et lootis Tallinnast leida seda tuttavat, mõnusat, kodust tunnet - aga ei leidnud. Hoopis vastupidi. Tundis end võõrana, mittetahetuna. Inimesed on matsid ja külmad, pilk maas - käi nagu laipade keskel ringi. Kas sul oli sama tunne? Tema on USAs elanud läinud suvest saati - ja on minuga samal arvamusel, et rõõmu ja heasoovlikkust on paraku siinkandis palju rohkem, seda ehedat (mitte kiipsmaili). Seepärast ma juba tean ette, et ma niiväga ei igatsegi Tallinna (kui jah just sõprade ja pere pärast) … et lipsaks korra Apollosse ja mõnda kohvikusse (Chocolaterie on üks mu lemmikuid ka) … ja siis tagasi! Imelik küll, aga tunnen end siin väga koduselt… PS Ma ei saatnud sulle jah kaarti see aasta … Postiaadressi polnud kusagilt võtta :( Aga vertikaalteljeteooriast lähtudes - saadan sulle häid võnkeid!
PS Kuidas Kuressaare oli, parem kui Tallinn? Tooma pood ikka alles? Kas vanemad elavad ikka Smullas?
January 8th, 2007 at 11:59 pm
Ma ei teagi, kas mind niivõrd häiriski inimeste rõõmutus ja heasoovimatus - morni teenindusega harjub ju vägagi kiiresti ära. Või siis mitte. See selleks. Pigem olen rohkem segaduses selles osas, kus või mis asi mu kodu on.
Kuressaare vs Tallinn - ega ma väga palju Kuressaares ei viibinudki - enamuse ajast ikka Saaremaal olles õel Pihtlas külas. Aga Kuressaare Vanalinna kohvikus oli küll tore müüja, kes tuli ilusasti mu soovile vastu saada tordi peale üks türdukutirts lillekimbuga :)
Ning Smulla - juba tükk aega ei tea ma Smullast suurt midagi, sest vanemad elavad kesklinnas juba paar head aastat. Aga muuseas, selle Smuuli 12 esine muruplats on nüüd ju suur ehitustanner - varsti võib uue korterelamu sarikapidu lausa pidada.