Vahepealsed tegemised
Eelmine nädal oli täitsa tore - eelkõige selle poolest, et nädala keskel oli siin riigipüha ja pooleldi vaba päev. Nagu juba sai kirjutatud, käisin siis Brugges. Laupäev oli aga üks üsna kummaline päev - kui ma olin end hommikul 12 paiku üles ajanud, läksin ühe metroopeatuse võrra kesklinnale lähemale, et osta omale metroo kuukaart. Varem olin küll plaaninud seda teha, kuid ajaliselt ei saanud kuidagi sinna. Kuupileteid saab Brüsselis osta muuseas tervelt viiest kohast ning need on üldiselt lahti tööpäevadel kell 10-17. Et eriti töötajasõbralik suhtumine. Nojah, mõni tehakse ka kell 8 lahti ning mõnikord on nad ka laupäeviti lahti. Üritasin metroopiletit tegelikult juba reedel osta, kuid siis oli seal minu kodu lähedal putkas arvuti katki ning mul soovitati linna teise otsa minna :) või tagasi tulla järgmisel päeval. Tegingi siis seda, kuid putka oli kinni. Võtsin siis tee ette linna teise otsa, kuhu mul eelnevalt oli soovitatud minna, kuid ka seal oli putka kinni. Ainus koht, mis lahti oli, oli kesklinnas ning oodanud seal 40 minutit sabas, saingi lõpuks pildiga kuukaardi. Kuukaart siin muuseas ei tähenda seda, et ostad pileti üheks kuuks - siin saab osta vaid kas novembriks või detsembriks.
Kuna ma siis juba linnas olin, läksin jalutama kuni jõudsin hiinalinna, kus ma eelmine kord juuksuris käisin. Ja läksin uuesti, kuid juuksuris sees olla sain vaid pool minutit, kuivõrd mul soovitati tunni pärast tagasi tulla. Mulle see sobis, sest kõht oli ka tühjaks läinud ning üle tee paistis üsna tore vietnami-tai söögikoht, kus sai täitsa söödavat suppi. Olnud ka ühest kohvikust läbi käinud, et kohviga end natuke turgutada, suundusin tagasi juuksurisse, et siis kohapeal veel pea tund oodata ning 13-minutilise lõikuse järel tüdinenult ära jalutada olles täiesti rahulolematu juuksuri tööga.
See selleks, õhtuks oli mulle pakutud piletit kontsert-etendusele, mida korraldas "Up with people" nimeline inimeste kamp - juba 60-ndatest alguse saanud programm, kus noored tulevad kokku, õpivad selgeks kava ning käivad sellega mööda maailma, samal ajal abistades kohalikke. Idee selle taga on maailma rahu - tuues eri taustaga inimesed kokku, parendatakse üksteisemõistmist. Kontserdi publikust moodustas enamuse eelnevatel programmidel käinud ehk alumni (keda maailmas on kokku üle 20000 nagu ma etenduse jooksul teada sain ning et nad kõik on alates aastast 1965 üle 3 miljoni tunni ühiskondlikult kasulikku tööd teinud). Etenduse enda osas ei saa peale naiivsuse pea midagi nuriseda - täitsa andekaid noori oli seal. Ja oli ka üks Belgia tõusev täht, kes esines külalisesinejana - käisin kohe täna tema plaati otsimas, kuid ei leidnud - nimeks on tal vist Milo - vähemalt niimoodi seda seal hääldati.