Asjad, millega tuleb Belgias elades leppida

Täna pärast tööd oli mul plaanis kaks asja teha - juuksuris käia ja natuke söögipoolist osta. Alustan viimasest. Käisin ühes suurde kaubandusketti kuuluvas poes ning olles juba vajalikud asjad korvi ladunud asusin pikka kassasappa. Ja saba ei liigu ega liigu… Põhjus sellele oli väga lihtne - kassa juures oli kassiiri tuttav. Kassiir selleks, et pikemalt temaga juttu ajada, lasi kleint-sõbra (kas pole mitte tore sõna :) kaubad nii aeglaselt triipkoodilugeja eest läbi kui vähegi võimalik. Missest et ootamas oli umbes 15 inimest, keda oli samuti vaja teenindada. Sellised asjad on siin kohe üsna tavalised.

Ning nüüd siis juuksuri juures käimisest. Olin otsustanud, et aitab küll, pean ikka juuksuris ära käima. Osad kolleegidki olid juba mulle vaikselt üritanud mainida, et oleks vist aeg. Uurisin natuke netist, mis valikuid on ning ühe kaastöötaja soovitusel printisin välja kaardi, et minna ühte suurde juuksuriketti kuuluvasse salongi. (Tundub, et täna olid kõik asjad ketid). Helistasin sinna muidu enne ette ka, et vajadusel aeg kinni panna, kuid selleks ei olnud tarvidust. Kui kohale jõudsin, pandi mind juuksuritooli ootama - et lõpetada varasemate klientide lõikamine (st ikka juuste lõikamine) või noorjuuksuritele näpunäidete andmine. Kuna salongi põhijuuksur oli ainus, kes inglise keelt kõnelda mõistis, siis võttis tema mu ette. No ma siis rääkisin, et vaja praegust soengut natuke korrektsemaks muuta, et ülikonnaga oleks ikka sünnis tööl käia. Tulemuseks on see, et mul on taaskord lühikesed juuksed :) Tegelikult oli ikka mõnus vaadata, kuidas juuksepahmakaid põrandale langeb - räägitakse ju ka, et inimese mured kogunevad ta juustesse ja seetõttu ongi meil niivõrd hea tunne salongist väljudes. Nojah, tegelikult meeldib ikka see, et midagi on su juures uut. Tulemusega olen ma seega rahul. Aga taaskord asi, millega tuleb leppida, eriti kui oled kusagilt kaugemalt pärit.

PS. Ma loodan, et ma ei pea nüüd siis sellega leppima, et keegi mu blogis kommentaare ei kirjuta…

2 Responses to “Asjad, millega tuleb Belgias elades leppida”

  1. Maru Says:

    Ameerika teenindus on veel aeglasem. Kuna siin on veel kordi rohkem inimesi järjekorras, siis tundub, et IGA klient on kassiiri südamesõber ja kaupu on ju mingi 30 kilo - iga kord, kui ma oma piimapakiga ootan nende kuhjade taga, tekib tunne, et SINNA SEE ELU SIIS LÄHEBKI, ootamisse…
    Tegelt võiks võtta poodi kaasa mingi kudumi, ja seda siis järjekorras kududa. Aga meestele soovitaks - noh, kasvõi pardliga habet ajada või…
    PS Tore, et meie kaart VÕITIS :D Essa et oli, noh …

  2. Joosep-Georg Says:

    Mõni ikka kirjutab kah.

Leave a Reply