Köln
Laupäeval (st eile) kasutasin ära juhust, et autoga inimesed (Marika, Urmo ja Arpo) kutsusid mind ühepäevasele väljasõidule Kölni. Niisama. No kuna mul suuri plaane endal polnud, siis saigi kampa löödud. No mis tuleb Kölni linnaga meelde? Eks kölni vesi ning Kölni katedraal. Esimese osas tegin ma enda jaoks avastuse, et odekolonn tähendabki ju kölni vett - pr. keeles eau de Cologne ehk maakeele kirjapildi järgi on hääldus odökolonj. Teise osas ei osanud arvata, et see ehitis nii suur ja uhke on - pikkust 144m, laiust 86m ning tornidel kõrgust 157m.
Katedraal on juba 12. sajandist peibutanud kõiksugu palverändureid Kolme kuninga reliikviaga - see on kirikukujuline kast/kirst. Kuna me sattusime Kölni just selleaastase palverändurite pidustustele, siis lubati külalistel ka selle alt läbi käia. Kahjuks pole mul aimugi, mida see pidi tähendama - kas mõte oli, et lihtsalt reliikviast võimalikult lähedalt läbi käia või on just selle alt läbi käimisel mingi tähendus. No igatahes tegin ka mina selle läbi. Pilte seal teha ei lubatud.
Kogu päev toimus kirikus kas mingi kontsert, jumalateenistus või muu üritus. Kasutasin juhust ja läksin tunnisele meditatsioonile oreliga. Põhimõtteliselt oli see orelikontsert ilma kavata, st inimestel ei lastud muu peale mõelda kui oma mõtete. Mõtlesin ka minagi siis - kõiksugu asjade peale. Põhiaeg kulus omaette arutamisele, mis see siis ikkagi on, mis inimesi vormib - keskkond (antud kontekstis kirik ja ristiusk) või siis inimene ise; millest sõltub teotahe - kas välisest survest (kristlik moraal ja sellest tulenev vajadus edasi minna) või siis sisemisest tulenev soov parem olla. Jätan need küsimused lahtiseks. Kui keegi soovib sel teemal diskuteerida, siis on selleks vaja kahte asja - et ma ise kohal olen ning hea vein. No häda pärast annab ju ka meili teel mõtteid edasi anda. Aga väga võimas tunne oli ikka küll kui organist vahepeal eri registritel täie võimsusega kõlada lasi - läbi pingigi oli seda tunda. Ning seejärel kui ta mängimise lõpetas kulus nii mõnedki sekundid kui muusika kõla ära vaibus. Ja veel - orelil olid osad registrid sellised, mida mina varem kuulnud ei ole - osad olid väga mahedad, teistel jälle nagu ehe trompeti kõla. Väga huvitav igatahes. Kiriku kohta saab rohkemat infot saidilt http://www.willkommeninkoeln.de/06kunst/kunst04e.htm#6 ning Kolme kuninga reliikvia kohta saate infot wikipediast - otsige lihtsalt "the relics of the Three Kings".
Kui olin piisavalt muusikat kuulanud, läksin linna peale jalutama ja vaatamisväärsusi kaema. No ega seal väga palju vaadata ei ole, sest II maailmasõja lõpul oli ameeriklastel kuuldavasti range korraldus pommitamisest vaid katedraal alles jätta. Ja nii ongi nüüd pea kõik ülejäänud 50ndatel ja pärast seda ehitatud. Ka vanad romaani-aegsed kirikud on pärast sõda taastatud ning näevad üsna uued välja - arhitektuur on üritatud muidugi oma põhivormides säilitada, kuid siiski. Siin on üks näide sellest:
Vanalinn sai siis väga kiiresti üle vaadatud. Ning kultuurist me ju ära ei ela - sattusime ühte turistilõksu-restoran/õllekasse, kus soe vorst oligi täpselt oma nime vääriline (leivast olin ma jõudnud juba ampsu võtta):
Ja selline näeb välja banaaniõlu:
Üldiselt kõige lahedamad kohad tundusid vähemalt välisel vaatlusel just õllekad - neid oli ikka päris palju.
No mis veel - ahjaa, avalik wifi on vähemalt ka seal ilusasti ära märgitud:
