Brüsseli pahupool
Täna sain tunda, mida tähendab elu Tallinnast suuremas linnas. Kui ma töölt koju hakkasin tulema, oli metroo umbselt inimesi täis. Lausa häirivalt täis. Vasakus käes oli mul mu a4 suurusega kott koos vihmavarjuga ning käe peale olin pannud veel ülikonnakotti (ülikonna olin eelmisel õhtul töö juurde jätnud, kuna läksin töölt otse jalgpalli mängima). Ühel hetkel tundsin, et mu kotis, kus ma tavaliselt hoian märkmikku, prille, võtmeid ja rahakotti, miski liigub. Minu ees seisis minu pikkune umbes 100-kilone mees, keda välimuselt oleks vabalt võinud pidada mõne Balkani riigi päritoluga. Paremal õlal oli tal (kunst)nahktagi, mis varjas ta käe tegevust. Loomulikult oli ta mu koti luku lahti teinud ning hetkel, mil ta nägi, et ma sain aru, mis toimub, oli ta käsi juba sealt väljas. Minu õnn, et enne metroosse astumist olin rahakoti välja võtnud, et piletit osta ning selle hoopiski rinnataskusse pannud ning midagi seetõttu kaduma ei läinud. Siit moraal - ära kunagi sõida jänest 
.