Kodukant
Täna möödub täpselt kuu sellest, kui ma siia tulin. Hirmus kohe mõeldagi, et juba nii palju. Aga noh, vähemalt 35 kuud veel jäänud :) Kui ma olin täna pea terve päeva juba kodus istunud pärast kahte eelmist õhtud pidutsemist, ei suutnud enam neid seinu vahtida ning suundusin jalutuskäigule. Et ikka oma naabrusega paremini tutuvuda. Eelkõige oli eesmärgiks üles leida park, kus kuu igal esimesel (või oli see viimasel) pühapäeava hommikul on suur laat. Ja et siis veel ka muud huvitavat avastada.
See kant, kus ma elan, on kunagi täielik maakolgas olnud - mõned härrased, kellel on suured ärid ja elumajad linnas olnud, on siiakanti oma maamaju ehitanud, et puhata linnakärast ja võtta aeg maha. Üks selliseid maamaju on kellegi rikka kaupmehe Malou oma:
Kuna muruesine seal oli suhteliselt räpane, siis ma eeldan, et just täna oligi seal laadamoodi üritus. Maja ees on muuseas ka luigetiik, kust mõned härrased üritasid kala püüda…
Mitte kaugel asub ka 12. sajandil ehitatud vesiveski, kus 18. sajandil asutati piimakohvik, et janustele pargikülalistele keelekastet pakkuda :) Praegu asub seal üks restoran, millest üks kord varem möödudes tuli vägagi ahvatlevaid lõhnu. Aga see on tavatasemest tükk maad kallim koht. Siin on siis ka mõned pildid sellest:
Park, mis seal ümber on, on suhteliselt väike ning räpane. Aga samas on seal laiade teede kõrval palju väiksemaid radu, mida küll kohalikud tunduvad mitte kasutavat, kuid mina kui mõne taolise hinnangul Euroopa perifeeriast tulnu, tundsin end küll just neil väiksematel radadel mugavamalt. Neis õhkub midagi puutumatut ja ürgset ning llinnakontekstis tundub see üsna ebareaalne. Kindlasti on kusagil põõsaste ja meetrijämeduste puude taga ootamas piparkoogimaja, mis on kinni püüdnud juba sadu näljaseid ida-eurooplasi.
Kui ma kõige lähemas kaubanduskeskuses käin, siis tee peale jääb üks kabel. Juuresoleva viida pealt lugesin, et see on 12. sajandist (või oli 13) ning see on ehitatud ühe noore tüdruku mälestuseks. Lugu oli selline, et üks kohalik härrasmees kasutas noort ja ilusat teenijatüdrukut oma armukesena. Kui tal neitsikust küllalt sai, sahkerdas härra teeniatüdruku kotti lossist pärit kalli vaasi ning lasi tal vahele jääda. Karistuseks maeti neiu elusalt sinna, kus praegu asub kabel. Lugu on päris kurb, kuid paik praegusel hetkel väga ilus ja romantiline:
Vot selline oligi siis minu tänane käik. Mõnusalt veedetud paar tundi. Aga jah, fotokaga olen ma see-eest vähem ja vähem rahul, sest tal on tõsiseid probleeme teravustamisega.