Külaskäik Luksemburgi
Võtsin nädalavahetusel ette Luksemburgi külastamise. Et noh ikka vana aegu meelde tuletada. Hommikune minek küll lükkus edasi, kuivõrd ma magasin kapitaalselt sisse, kuid jõudsin siiski 10.40 rongi peale. Üsna peatselt tuli mulle kõik meelde - need lugematud korrad, kui ma sedasama kolmetunnist reisi olen pidanud ette võtma. Kohati oleks tahtnud karjuda. Või siis vähemalt jalgu sirutada. Aga see selleks.
Raudteejaamast läksin kohe kesklinna ning üllatus-üllatus - Pont Adolf nimelise silla peal nägin ühte oma kolleegi, kes oli just reisil Saksamaa-Prantsusmaa valinud Luksemburgi oma vahepeatuseks. No kui ma oleks ka varasemale rongile jõudnud, poleks mul ju sellist kokkusattumust juhtunud. No päris fatalistiks see hetk mind veel ei muutnud.
Kuna kõht oli tühi, siis suundusin Place d’Armes väljakule steiki sööma - eelmise õhtu konditsioonist väljumiseks lihtsalt oli vaja korralik kõhutäis saada. Seni kuni mina sõin, seadis hea sõber Philippe end linna poole, et siis koos midagi ette võtta. Saimegi kokku ning alustuseks tegime ühed kohvid Interview nimelises kohas, kus minu arvates on maailma parim kohvi. Seekordki oli see oma tavalises headuses. Ning Interview’s tekkis mul mõte, et lähme vaatame, kas me leiame "Eesti saatkonna" üles - maja, kus parlamendis töötavad eestlastest ametnikud töötavad - olin nendega kokku puutunud oma eelmise Luksemburgis oleku ajal. Mõeldud tehtud, olimegi Philippe’ga ukse taga kella andmas ning uks ka avati ning üllatuskülalised kutsuti sisse. Nagu õigele kodulahkusele vastavalt, söödeti ja joodeti meid ning magustoiduks pakuti jäätist:
Et siis kokku oli laual 14 erinevat sorti jäätist. Minu silmad ei olnud sellista asja nüüd küll näinud. Philippe’le oli see ka omamoodi kultuurishokk, kuivõrd ta ei oleks elu sees ettegi kujutanud, et ta sööb ühest potist jäätist kahe tüdrukuga :)
Pärast meeldivat külaskäiku, oli minul veel üks missioon - minna O-Bar’i, kus ma viimati käisin aasta tagasi. Missiooniks oli välja selgitada, kas nad mäletavad mind veel või ei. Ja mind mäletati - baaridaam tundis mu kohe ära - mainis veel, et ma olen juuksed pikaks kasvatanud. Eks vahepeal on temagi elu muutunud - ta oli nimelt lapsega kodus. Aga see selleks.
Öö veetsin Philippe juures ning lõunaajal sõitsin Bridel’i linnakesse vanale kolleegile ja heale sõbrale Liinale külla. No sai sealgi söödud-joodud ning oligi mu väike nädalavahetus veedetud. Kuus tundi rongisõitu ning ohtralt söömist. Aga selle viimase saab homses jalgpallitrennis nagunii maha joostud.