Lõuna-Luksemburgi tuur
Uskuge või mitte, kuid lõuna-Luksemburgis oli mul veel pühapäevani käimata. Soovisin küll minna põhja poole linna nimega Esch-Sur-Sure, kuid sinna lihtsalt ei pääse pühapäeviti. Niisiis, otsustasin hoopiski lõunasse minna ning võtta pea esimese rongi, mis läheb kuhugi - sihtkohaks osutus Luxi suuruselt teine linn Esch-Sur-Alzette (edaspidi lihtsalt Esch)- elanikkonnaga 27000.
Eschis elab väga palju itaallasi - juba mitmendat põlve. Need võõrtöölised on mitmeti oma jälje linna jätnud - väga paljude jäätisekohvikute ning ka itaaliapäraste arhitektuuriliste elementidega hoonetega. Järgmise pildi tegemist ajendas mind küsimus: kumb oli enne, kas kirik või parkla…. Eschi peatänav: 1, 2, 3. Peatänavalt oleks saanud ka 350 euro eest omale kaevu osta - missest, et vähe madala, kuid ikkagi kaevu. Eschis pole just eriti palju muuseume - mina leidsin ühe - riikliku vastupanu (ikka II MS ajal) muuseum: 1, 2. Siin on ka linnavalitsuse hoone, mille ette ehitatakse just 300 kohalist maa-alust parklat. Kui Eestis on mitmeid WiFi alasid, siis Luxis on üsna palju Wired Areas :)
Turvalisust lisab linnale üks hoonetekompleks, kus asub vähemalt kaks poodi: saiapood ja elektrikaupade pood. Eriti tore oli elektrikaupade poe aknal olnud silt: kui te ise ära ei sure, siis ostes meie elektrikaupu, anname teile garantii, et asi saab tehtud kvaliteetse teenusega ;) (tegelikult on Kill sealse ärimehe perekonnanimi)
Lonely Planet raamatust lugesin, et vaid 6 km kaugusel Eschist asub Rumelange linn, kus on riiklik kaevandusmuuseum. Mõtlesin, et tühja kah, kui ma juba sealkandis olen, käin siis ka seal ära.
Kaevandusmuuseum oli täitsa tore. Minu jaoks oli see mõnus deja-vu - olen varem käinud Kohtla-Järve kandis, kus on ka üks kaevandus muuseumiks muudetud. Seekord oli üks asi eriline - ma olin grupis ainus, kes ei mõiganud letseburgi keelt - mul oli küll imeline aparaat, mis mul igas uues peatuspaigas inglise keeles tutvustust ette luges, kuid lisainfo, mis selles kohalikus keeles räägiti, läks minust kohe üsna kaugelt mööda.
Küll aga jäi mulle võimalus pilte teha: enne muuseumit, muuseumi õuel, sisenedes rongiga kaevandusse, näide algusaegadest, kõne Eestisse?, hoburakend (hobuste kohta räägiti seda, et hobused suutsid vedada kuni kolme käru - kui hobused kuulsid, et kahele käru ühendamise kõlksule lisandus veelgi kolmas, keeldusid hobused liikumast), kaevanduse peldik (tegelikult käisid kaevurid lihtsalt nurga taga), toetusvarraste puurimine.
Edasi tegin mõnusa tiiru ka sellele linnakesele peale: peatänav, kultuurikeskus, peatänav vol II, ülimalt jaburalt naljakas kooslus erinevatest söögikohtadest ja sellega seotud mongoolia panda ning suht vanad reklaamid.
Kokkuvõttes oli täitsa tore käik.
