Laupäevane matk
Nii nagu eelmiselgi laupäeval, käisin ka eile (28.05) seltskonnaga rattamatkal. Eesmärgiks oli püstitatud minna Remichist 5 km kaugusel asuvasse järve ujuma. Luxembourgist on Remichisse 20-25 km. Teed alustasime viiekesi - mina, Hugo-Tanel, Kristina, Elo ja Irma. Teine pool seltskonnast (Kristiina ja Maarja) jäid veel ootama kolme hispaanlast, kes olid veel teel kohtumispaika. Kokku oli seega meie seltskond 10-liikmeline.
Tee Remichisse oli täitsa tore - kritseldasin ka umkaudse tee kaardi peale. Et sellest paremat ettekujutust saada, siis on seesama teekond ka suuremalt - kogu Luksemburgi kaardi peal. Konteksti kirjeldamiseks tuleb veel mainida, et siin on juba neljandat päeva täiesti pilvitu ilm - väga kuum on olnud ja nii mõnigi arvas, et sellise ilmaga rattamatka ettevõtmine pole just parimate ideede killast. Kuid otsus selles osas oli juba ammu tehtud ja suplus järvevees oli silme ees.
Kõige toredam hetk Luxembourg-Remich teekonnal oli langus just enne Remichit - tee läks allamäge 4 km järjest - väga šeff oli sealt niiviisi allavuhiseda. Pärast selle läbimist oli aga kõigil ka selge, et seda teed pidi tagasi me ei lähe!
Kuid kui lõpuks järve äärde jõudsime ja rattad ära “parkisime”, siis läksime kassasabasse ja ostsime piletid järve äärde. Me arvasime, et Kristina tegi meiega nalja, kui ta enne sõitu ütles, et järve äärde saamiseks tuleb pilet osta - tal oli tuline õigus ja 2.50 eest sai käe ümber plastikpaela. See selleks - vesi oli igati mõnus - soe ja pehme.
Rattamatka üks eesmärke oli ka ilusasti lõunatada järve ääres - kõhud olid kõigil vääääga tühjad - ikkagi üle 3 tunni väntamist seljataga (tegime üsna palju pause, et gruppi ikka koos hoida ja koos ka järve äärde jõuda, mis meil ka enam-vähem õnnestus). Istusime siis restoran-pubi terrassile ja jäime ootama - kell oli 16.30. Mis aga välja tuli, oli see, et köök pidas siestat - kell 15-18 süüa ei saanud. Õnneks moosisid tüdrukud noormees-kelneri ära ja me saime õnnetud võileivad. Naljakas hetk selle juures oli see, kui me neid tellisime ja ütlesime, et me tahame lisaks singile ja juustule sinna vahele ka kurki ja tomatit - viimase kahe korraga saia vahele panemine tundus talle üle mõistuse - kes küll sellist asja sööb???
No midagi saime kõhtu ja istusime niisama murumätta otsas, kui kohale jõudis ka teine pool seltskonnast - nimetasime neid hellitavalt mitte mahajääjateks vaid jälitusgrupiks :)
Kuna sama teed pidi tagasiminek tundus hirmuäratav, mõtlesime, et sõidame hoopiski Wasserbillig’isse ja sealt läheme tagasi Luxembourgi rongiga. See oli suurepärane idee - esiteks, me ei läinud sama teed pidi tagasi (mis pole nii põnev) ning teiseks, tee Wasserbillig’isse läks Moseli jõe äärt mõõda (lisaks väga kaunile maastikule oli ka tasane tee tagatud :).
Tagasiteed alustasime suures grupis, kuid mõne aja möödudes kaotasime oma 35km rännakul osad jälitajad ning neljakesi jõudsime raudteejaama just paar minutit enne rongi tulekut - õnneks käib rong iga tunni aja pärast ja seetõttu ei jäänud me ka teisi ootama.
Koju jõudsin lõpuks kümne paiku. Kokkuvõte: kuigi mul tagumik valutab ja õlad on päikese käes ära kõrbenud, oli reis väga lahe. Selle kirjeldus on väheke pikem ehk seetõttu, et mul ei olnud fotokat kaasas :) Ja oligi hea!
