Clervaux
Pühapäeva hommikul ärkasin täitsa iseseisvalt kell 8 üles ja otsustasin minna taas turisti mängima. Logistilistel põhjustel osutus eesmärgiks külastada Luxi kõige põhjapoolsemat linna nimega Clervaux.
Nagu igale Luxi suuremale/väiksemale asustatud punktile, asus ka siin oma loss. Lossis on alaliselt kolm näitust: Luksemburgi losside maketid, sõjaajaloo muuseum (ikka Teise maailmasõja kohta) ning The Family of Man fotonäitus. Viimast peetakse kogu kunstiajaloo parimaks fotonäituseks - selle koostaja, Luksemburgis sündinud Edward Steichen alustas näituse koostamist 1951 selle väljapanemiseks New Yorgis asuvas moodsa kunsti muuseumis. Nüüd on see näitus juba mõnda aega olnud Clervaux’, kuhu ta ka nähtavasti jääb ka edaspidi. Mind võttis sealviibimine igatahes sõnatuks - näitusest tulvav emotsioon oli lihtsalt niivõrd võimas. Sellist asja on väga raske kirjeldada või üldse sõnadesse panna…
Aga siin veel paar pilti lossi tornist ja seinast.
Enne üles mäkke kloostrisse minekut otsustasin keha kinnitada ja jalad viisid mu ühte hiina restorani, kus pakuti muuseas ka hiina õlut :) Õlu oli nagu õlu ikka - võib-olla väheke mahedam. Ja ettekandjaga ajasin juttu vene keeles - restorani pilusilmne töötaja rääkis ka vene keelt, kuid temast ma aru ei saanud - ta ajas pidevalt kõiksugu sõnu segamini, sh ka aitäh ja palun - kui ta siis tahtis palun mulle öelda, ütles ta midagi palu-täna-palu-tä-tä-n taolist :)
Clervaux lossi kõrval oli ka linna kirik, mis aga juhtus sel hetkel, kui mina seal olin, kinni olema.
Kilomeetrisel mäkketõusul (mitte kõrgus, vaid tee pikkus) tuli mulle vahepeal operaator Kõpsi meeleolu: palju võililli, kaks võilille, võilillekollane põld ja võilillesuurune nälkjas. Siin siis ka kloostri torn. Ja ega ma eriti rohkem pilte ei teinudki.
Suurim elamus lisaks fotonäitusele oli Clervaux’ ka just kloostri kiriku külastamine - kuivõrd klooster ise ehitati 20. sajandi alguses, siis ei olnud seal midagi erilist, mis oma kunstiajaloolisusega silma oleks paistnud. Küll aga istusin ma pikalt seal kirikus ja kuulasin vaikust - mul hakkasid vahepeal (siis kui teisi turiste segamas polnud) kõrvad sellest vaikusest huugama. Kui ma oleksin lisaks sellele poolele tunnile, mis ma seal istusin veel tund aega istunud, oleks mul olnud võimalus jääda missale, et kuulata munkasid laulmas gregoriaane - Lonely Planet’i andmetel olevat see suurepärane. Mina aga sõitsin rongiga tagasi Luxembourgi, et end välja puhata - mis ma aga tegelikult tegin, oli see, et läksin otse raudteejaamast kinno, et ära vaadata Tähtede sõja kolmas osa. Minust on saanud pop-kultuuri ohver.
