Vianden
Laupäevakule järgneb ju teatavasti pühapäevak. Minu pühapäeva hommik algas sellega, et ärkasin küll vajalikul kellaajal üles (pool üheksa), kuid hommikune uimasus venitas hommiku hirmus pikaks - lõpuks sain aga toast välja (vaatasin telekast just Ray Charles’le pühendatud kontserti) ja seadsin sammud raudteejaama poole. Õigemini ma jooksin, sest ei tahtnud Ettlebrücki suunduvast rongist maha jääda. Olin nimelt otsustanud seekordse väljasõidu teha Viandenisse - vast kõige tuntumasse ja väidetavalt ilusamasse Luksemburgi linna.
Loomulikult ei pannud ma tähele, et rongiplaanis, mis mul oli, oli 11.15 rongi juures märge, mille kohaselt pühapäeviti see ei käi. Küll aga oli jaama tablool rong 11.50, mida minul jälle ei olnud… Ostsin päevapileti ja jäin rongi ootama. Igavusest tegin ka paar fotoklõpsakat: raudtee, oh ajad, nupumehed need lambad.
Viandenisse saab ühistransporti kasutades vaid rongiga Ettlebrücki ja sealt edasi bussiga sõites. Veerand üks olin ma juba E-tähega linnas ja omaarust teadlik bussi väljumisest kolmveerand üks. Otsustasin aega parajaks teha linna peal jalutades - siin üks pilt sellest, kui huvitava linnaga oli tegemist: inimtühi linn. Vaatasin vahepeal kella ja jalutasin edasi, kuni leidsin vist kohaliku suurima atraktsiooni - marmorkuuli, mis oli vee survel kohapeal veerema pandud: kaugemalt, lähemalt ja piinlikult lähedalt.
Kõikjal Luksemburgis on palju purskkaevusid - ka Ettlebrückis.
Tagasi sammudes raudteejaama poole ja ära vaadanud sealsed vaatamisväärsused, avastasin lõbusa jahmatusega, et kellasid ju keerati ja linna peal olin ma vaid mobla kellaaega vaadanud ning loomulikult õigest bussist maha jäänud. Sellest polnud tegelikult midagi - järgmine buss läks 20 minuti pärast.
Vahemaad on siin ikka hirmus väikesed - Viandenisse oli 17 kilomeetrit, mis mõõdus alleedega ääristatud käänus teid mõõda väga kiiresti. Bussist maha astudes tegin kohe esimese pildi - lossist, millest olin palju kuulnud. Ümbruskonnas oli ka võsasse peitunud tornikesed kui saadikud mõõdunud aegadest. Hakkasin siis lossi poole sammuma - juba natuke lähemal. Tee peale jäid linnamüürid koos oma tornidega ja kapriisidega. Lossi künka jalamilt tuli selline pilt.
Natuke nüüd ka lossi ajaloost - see rajati 11. - 14. sajandil Rooma “castellum”i varemetele. Inforaamatukese kohaselt on see üks suurimatest ja ilusamatest romaani ja gooti ajastute feodaalresidentsidest. Kuni 15. sajandi kespaigani olid selle asunikeks Viandeni võimukad krahvid, kellel olid lähedased sidemed nii Prantsuse kui Saksa keiserliku õukonnaga.
Kõige tuntumaks nimeks selle lossiga seoses on Viandeni Henri I, keda tuntakse ka Päikesekrahvina (Sun Count) ning kelle ajal läbis loss oma hiigelajad. 1417. a läks loss pärandina Nassaude perekonna kätte. Sellest ajast alates otsustasid krahvid lossi enam residentsina mitte kasutada - seetõttu on ka palju säilinud oma algsel kujul, kuivõrd ei olnud vajadust ka nn ehitusmoega pidevalt kaasas käia.
1820. aastal müüdi loss tollase omaniku Hollandi kuninga William I poolt tükkhaaval maha ning selle tulemusena jäid sellest järele vaid varemed. 1977. a otsustas aga Luksemburgi suurhertsog selle riigi omandisse võtta ning täielikult restaureerida.
Nii - ajalootund on läbi - tagasi piltide juurde: ühed 5 väravatest, kohustuslik osa keskaegse lossi ekspostitsioonist, vaade alumisest nn lihtrahvale mõeldud kabelist teisele e sakste korrusele, terrass vaatega galeriile, sama natuke teise nurgaga, müürivahelt torn (üks minu lemmikpilte), ühes koridoris (savimaja fännidele :), ülemine nn sakste kabel (alumisest oli väga raske pilte teha, kuna hämaruses jäi kaadrisse vaid ähmane kivilahmakate kogu) koos altariga, galerii seestpoolt üks (kunagi ehitati see selle mõttega, et oma külalistele muljet avaldada - nüüdseks on toonasest hiilgusest alles vaid tagasihoidlikud seinad romanistlike aknaavadega) ja kaks, banketisaal ja selle kamin, magamistuba baldahiinvoodi ja muude mööbliesemetega, tagapool asunud trooniiste täitis ka tolle aja kohaselt peldikupoti ülesannet (klapp üles ja häda kallale), gobelään 1, 2, 3, 4 (hiljem lugedes lossi kohta väikest raamatut sain teada, et gobeläänide pildistamine oli kategooriliselt keelatud (aga ma välku nagunii ei kasutanud) :), köögist jäid pildi peale pagar ja muidu köögitööline, söögisaal, kaev, rüütlisaali kamin ja vitraaž, atribuut juhuks, kui piletit ei osta, sissepääs keldritesse, kelder ise, õlletünnid (vist ikka moodsad), kultuurne kuritegevus, vaade väljast, draakon vist, seda oli vaja siis vallutada, see tore torn, tagasiteel, kelle käes võti on?. Väravate juures algavad kohe elumajadega ääristatud tänavad. Huvitav kas selle maja rõdu elemendid on lossist pätsatud? Tee peal vann - hobuste jootmiseks. Kogu lossikompleks veelkord kaugusest. Üks müüritornidest ja juuresolev mõnus teerada, väike egotripp, tänavapilt, raekoda ja väike laululava. Vaade terrassilt, kus ma lõunatasin ning vaade sellesamale terrassile jõe teiselt kaldalt. Victor Hugo maja - ta käis seal suvitamas (kuulu järgi olla olnud ka hirmsasti vaimustunud lossist). Ning lõpetuseks üks magusamaid pilte - kogu sealveedetud aja sees nägin ma vist vähemalt 40 mootorratast - neist vähemalt 15 olid HD-d nagu need viis pildil.
April 8th, 2005 at 4:24 pm
Vianden oli ka üks minu lemmikuid nagu ka Esch-sur-Sure. Viandenis läksime pärast lossikülastust sildi järgi piscine ja jõudsime ime-toredasse väliujulasse kõrval oleva mäe nõlval. nii et sai peesitada, torudest basseini lasta ja samal ajal kõrval mäel asuvat lossi imetleda. ning seda kõik mingi tühise 2-3 EUR eest, mis eriti seal maal valitsevate hindadega oli ikka arusaamatult, aga meeldivalt odav.