Muljetus
Käisin just lõunal tuntud O-Baris. Olen seal juba püsikliendiks kujunenud. Kui ma täna oma praadi ootasin, oli hiiglama lõbus jälgida teiselpool istuvat vanapaari. Naisterahvas oli selline tüüpiline pensionile jäänud nõukogude kooliõpetaja, kellel oli salvrätt hoolikalt krae vahele pistetud ning desserti süües liikus lusikas suure kaarega taldriku ja suu vahel. Tema kaaslaseks oli tõenäoliselt tema abikaasa - õpetajaproua punaseks värvitud juustele kontrastina oli temal vanadusest hallid juuksed ja boheemlaslikult sassis soeng. Tema oli selline inimene, keda kujutad ette kodus õhtuti head-ööd-napsu tarvitamas.
Nendega kaasa oli ka koer, kelle jalutusrihm oli tooli külge seotud. Niikaua kuni peremehed söid, üritas see krants küll ühe külje peal lesida, siis teise ning vahepeal suurest igavusest ka vahepeal paisid välja lunida. Tema tähetund tuli aga siis, kui õpetajaproua oli oma magustoidu lõpetanud ja härrasmees siis võttis taldriku ja tõstis selle nii, et keegi ei näeks laua alla, et nende hoolealune ka hää maitse suhu saaks. Pärast pandi puhtaks lakutud taldrik jälle lauale ja jutuajamine läks edasi.
Päris tore vaatemäng :)