Suuskamine prantsusmaal
Nonii, olen elusalt ja tervena tagasi nädalavahetuse suuskamiselt Prantsusmaal. Isegi naljakas mõelda, kus kõikjal ma olen juba ära käinud - Eestist vaadatuna võib shoppamine Saksamaal, töötamine Belgias ja suuskamine Prantsusmaal tunduda eriti uhkena, kuid kui võtta arvesse asjaolu, et Luksemburg on väiksem kui Saaremaa, siis on see vist siililegi mõistetav.
Niisiis, suuskamine. Laupäeva hommikul oli start pool seitse hommikul. Varajane kellaaeg sai kokku lepitud seetõttu, et sõit suusakuurorti La Bresse-Hohneck võtab üle kahe tunni aega ja muidugi seetõttu, et ära kasutada võimalikult palju aega suuskamiseks. Teel sinna ja tagasi sai mõnusalt terroriseeritud mu siinseid semusid Renaud’ ja Christelle’i kuulates Jää-äärt, Dagöt ja Chalice’. Viimase peale nad ütlesid, et tore plaat nehh (tundus, et lihtsalt viisakusest).
Suusamäele võtsin ma kaasa ka oma fotoka, kuid palju pilte teha ei saanud, sest andsin selle Renaud’ kätte, kuivõrd ma teadsin ette, et mul tuleb kukkumisi üsnagi palju ja ei tahtnud fotoka tervisega riskida. Ning täna hommikul avastasin, et olin fotoka USB juhtme koju unustanud - seega, pilte näete alles homme. Küll aga sain netist mõned pildid: üks nn reklaampilt suusaliftist ning web-cami pilt eilsetest oludest (mind seal näha ei ole :)
Ja ehk ongi hea, et minust seal pilte pole, sest kui ma võtaksin kokku oma suuskamise paari sõnaga, siis see oleks ilmselgelt la renaissance du désastre ehk siis katastroofi taassünd. Seda enam, et kukkusin ka paar korda suusaliftilt maha - sellise liftiga, kus on toolid (nagu pildilgi) ei olnud probleemi, kuid need, mis jalge vahele paned ja justkui taldrik sind kannikatest üles poole tõmbab olid alguses harjumatud - kust mina pidin teadma, et see ise mind üleval ei hoia. Pärast sain muidugi triki selgeks ja täitsa tore oli.
Nojah, kukkumisi oli ikka üksjagu ja kohati jäi ka julgusest puudu ning lihased võttis läbi ja kere higistama. Vigastuste poolest pole hetkel midagi kosta, kui vaid seda, et nüüd laiutab suur auk mu eelarves :) Aga sellegi poolest pole miskit hullu.
Oluline on see, et nädalavahetus oli igati tore ja nauditav. Ja ka väike hotell, kus me viibisime - oleks selle äärepealt juba ära unustanud. Kui ma alguses sain teada hotelli hinna, siis ma ei suutnud uskuda, et ühene tuba võib maksta vaid 28 euroraha. Kui ma sealt eile hommikul lahkusin, siis ei oleks ka rohkem tahtnud maksta. Tuba oli imetilluke voodi, teleka, mini-baari, laua ja riietekapiga. Ühes seinas olid ka lükanduksed, mille taga peitus ühel pool kraanikauss ja teisel pool duššinurk. Vot see oli nüüd küll esimene kord, kui ma kapis end pesemas käisin :)), kus juures ma pidin koguaeg tagumikuga ust kinni hoidma, et see lahti ei läheks.
Üks kummaline episood oli ka laupäeva õhtust, mil me kogu seltskonnaga (meid oli kokku kuus) õhtust sööma läksime hotelli lähedal asuvasse restorani. Kuivõrd mu prantslastest sõbrad tahtsid mulle pakkuda midagi väga prantsusepärast, siis nad tellisid mulle mitte konnakoibi vaid roa, kus põhiline osa on kuumutatud juust. Kõik oli tore, kuid mida ma ei suutnud lihtsalt süüa, olid keedetud kartulid. Lisaks sellele, et neid serveeriti koorimata, oli nende maitse lihtsalt jõle. Ja ma ei liialda. Ma võisin vist eriti kummalise esteedi mulje jätta oma kaaslastele kui ma hakkasin kartuleid koorima… Tegin sellest toidust ka pildi, mida näete homme.
Kokkuvõte: pärast kahepäevast suuskamist magasin ma täna 10 tundi.
