Veel gurmaanlusest
Eile õhtul, kui tööpäev juba läbi oli, oli mul ees veel üks tööalane kohtumine. Et selleks aega parajaks teha, läksin lähedalasuvasse kohvikusse, kus vaateakendel on alati väga isuäratavad koogid olnud. Magusasõber olen ma ju alati olnud. Astusin siis sellesse Namur’i nimelisse kohvikusse sisse ja ronisin teisele korrusele (siin on enamus söögikohti mitmekorruselised). Tellisin siis kohvi ja ühe koogi ning hakkasin matsutama. Koht ise aga oli selline paik, kus siinsed õdusat pensipõlve pidavad mutikesed koos käivad - no sellised, kes kodus sööki tehes kannavad kindlapeale eredalt valget pitsilist põlle ja kiidavad sõbrannadele laualina katki rebida üritades uut Vanish Delicate’. Minu laua taga istus just selline punt tädikesi, kes siis naljakalt pooleldi ülemeelikult kogu aeg itsitasid millegi üle - ma ei saanud aru ka, millest nad rääkisid, sest letseburgi keel on minu jaoks kohe päris tume maa.
Igatahes, kogu selle käigu mõte: ma vist natu noor selliste kohtade jaoks. Kooke saab ka mujalt (kusjuures see, mida ma seal sõin, ei olnudki midagi väga erilist).