Luxi rännakud
Tagasi Luxis ja valmis vahepealsetest retkedest jutustama. Kuna mul laupäeval suurt kedagi kuskil ootamas/kohtamas polnud, otsustasin ise saatust otsima minna. Esialgse mõttena oli mul ette võtta Luxi kaart ja pimesi sõrmega osutada koha peale, kuhu ma siis oleksin läinud. Tegelikkuses aga ma siiski lugesin reisijuhist Lonely Planet, kus oleks huvitavam olla. Otsustasin suhteliselt lähedaste kohtade kasuks. Pealegi, kui ma raudteejaamas nägin, et üks buss oli just välja minemas, siis sellega sai ka lõplikult otsustatud, kuhu minna. Sihtjaamaks oli Larochette - väike linnakene, mida kroonis siinsetele asulatele tüüpiliselt kindlus. Kuna keskaeg on üldse ääretult põnev ajajärk ja siin sellest ajastust mälestusi küllaga, siis oli see hea koht küll peatumiseks.
Eriti tore on siin see, et saad osta päevapileti (4.60 eurot), mida saab kasutada nii bussides kui ka rongides kogu päeva jooksul ja täiesti piiramatult.
Larochette’s oli bussipeatus kohe kiriku kõrval, ääristatuna suhteliselt madala hoonestikuga (välja arvatud loomulikult kindlus) peatänavaga.
Sealtsamast oli ka näha lubatud kindlust, kuhu viisid mitmed rajad ja tänavad.
Tee pealt paistis kindlus juba väheke suuremana.
Kahjuks oli kindlus talveajaks suletud ja seetõttu olin ma sunnitud niisama selle ümbruses ringi kolama. Siin veel paar pilti kindlusest selle juurest võetuna (üks ja kaks).
Pärast seda, kui ma olin ühes toredas rüütitele ja draakonitele pühendatud õllekas kohvi joonud ja saiakese söönud, otsustasin suunduda edasi. Järgmiseks sihtpunktiks valisin linna nimega Diekirch, mis on eelkõige tuntud samanimelise õlle poolest, mida siis sealsamas ka pruulitakse.
Diekirchis peatus buss samuti kiriku kõrval. Ahjaa, siinse kultuuriruumi osas on huvitav märkida, et Luksemburg on enamuses katoliiklik maa, tänu pikale hispaania võimule. Majade vahelt leidsin veel sellise kiriku, mis oma välimuselt tundub eriti iidne (ja mida ta ka on).
Jalutasin pikka aega sealsetel tänavatel, sest tahtsin minna II maailmasõda kajastavasse muuseumi (Diekirch oli peamine koht, kus toimusid Ardennide lahingud), kuid see avati alles kell 2 pärastlõunal. Ühelt tänavalt vaatasid vastu mulle aga pronksist eeslid.
Kui ma siis pärast kõhukinnitust ühes pizzarestoranis tänavale astusin, kuulsin äkkitselt klassikalist muusikat. Hakkasin muusika poole minema, kuid siis kuulsin seda hoopiski teisest kohast - niimoodi edasi minnes avastasin, et tänavale olid monteeritud kõlarid… Küsisin ühe pagaripoe välileti müüja käest, et mis värk on? Mis välja tuli, oli see, et muusika mängis poodides oleva ale (soldes siinmail) tõttu. Einoh, minul selle vastu nüüd küll midagi ei olnud.
Siis aga sai kell kaks ja suundusin muuseumi. Miks ma sellise muuseumi valisin? Nimelt tähistatakse siinmail Luksemburgi vabastamise 60ndat aastapäeva. Nende õnn, et neid ameeriklased vabastasid… Muuseum ise oli muljetavaldav - väga põhjalik ja organiseeritud, andes suurepärase ülevaate nii sakslaste kui ka ameeriklaste varustuse ja sõjatehnika osas. Siin siis mõned pildid: tankitõrjekahur, õhutõrje, ameeriklaste poolt eriti kuri Harley Davidson ja üks sakslaste imesõidukitest. Need on vaid mõningad pildid sealsest ekspositsioonist, kuid peaksid üsna hea pildi andma sellest, kui kujutlikult oli sündmusi esitletud.
Kui ma aga siis hakkasin rongijaama poole minema, sattusin tänavale, kus minust sõitis mõõda üks pulmarong - pasundades autosireenidega nii kuis jaksasid. Mis aga eriti huvitav, oli see, et valgete lintide asemel, mida auto antennide külge seotakse, olid sellel pulmarongi autodel antennide külge seotud hoopiski kollased froteerätikud. Päris hea idee :) Vähemalt paistavad kindlasti kaugemale.
Raudteejaama juures asus ka see õlletehas, mille torn meenutas kangesti Dublinis asuva Guinnessi tehase torni. Samas kui aga mõelda üldistele õlletehaste hoonetele, siis see on vist üsna tavaline.
Vot selline oli siis minu käik Larochette’i ja Diekirch’i.
Pühapäeval käisin küll Luxembourgi muuseumides, kuid sealt suuri pilte ei olnud teha. Kuna laupäevasele päiselisele ilmale vastandina oli pühapäev üsna sombune, siis jäid ka õues pildid tegemata. Eks neid jõuab ka tulevikus teha.
February 2nd, 2005 at 3:05 pm
Larochette’st on mul ka väga soojad mälestused. nimelt sõitsime Müllerthalist (seal on üks väga vaatamisväärne kosk) ratastega sinna, aga teel läks väga külmaks ja vihma tuli ka. nii et L-i jõudmine oli täielik paradiis. seal sai peatänava ääres restoranis ka tõelise maitseelamuse Lux-i köögist + väga ilusad lauanõud.