Rutiinist kaugel
Kui ma eile päeval veel kurtsin rutiini üle, siis praegu tundub, et asi on sellest üsnagi kaugel. Jõudsin eile koju üsna hilja, kuna õhtuks oli planeeritud välja minna väiksema seltskonnaga. Välja mineku idee autoriks oli Renaud - üks lahe tüüp minu töökohast.
Oma õhtut alustasime kohe töökoha vastas olevast baarist - siin on üsna tavaline see, et pärast tööd minnakse sõpradega baari õlut jooma ja seejärel kuhugi õhtust sööma. Nii tegime meiegi ja suundusime ühte mehhiko restorani ning seejärel veel dringile iiri pubisse The Black Stuff. Seltskond oli suurepärane ja tundus, et kõigil oli lõbus. Väikese alkoholi abiga läks mul prantsuskeele rääkimine ka libedamalt :)
Kõige naljakamad eilse õhtu momendid olid need, kui me läksime iiri pubisse. Nimelt asub see kesklinnast eemal ja pidime sinna autoga minema. Kogu seltskonna (6 inimest) peale oli aga üks kolme uksega auto. Kolm meest ja üks naine ronisid tahaistmele ning autojuht ja mina olime siis ees. Muusikaks oli autos midagi Suveniiri laadset, kuid prantsuse keeles loomulikult (kõik teised olid prantslased). Kui me siis üsna ekstreemsetes oludes sõitsime, oli see ikka päris koomiline kui natuke vindine 6-ne seltskond pisikeses autos laulab valjusti Suveniirile kaasa. Ei peagi vist üle ütlema, et tagasiteel läks laulmine valjemaks.
Usun, et see oli mul seni lahedaim õhtu siin.