A Round World

Summary: This was a long description of my trip to Georgia two weeks ago - I bet you’d get bored if you read that. Better watch the pictures from the link above.

Eiei - päris Ameerikas ma ei käinud, kuid vee alt läbi küll - sõitsin elus esimest korda kiirrongiga Londonisse. Külla ühele sõbrale. Lihtsalt nädalavahetuseks. Ja rong ikka täitsa kihutas mis põrunud kuni La Manche väinani, kus pandi pidurid peale ja teatati, et kuna tunnelis on probleem elektrivarustusega, siis viibib kohalejõudmine ca pool tundi. Tegelikult arvutas rongijuht pärast, et hilinemine oli 47 minutit. See selleks, peaasi, et ikka kohale jõudsin.

Esimesed kaks päeva olin sõbra Stepheni pool ning pühapäeval sain terve päeva ringi jalutada. Stepheni soovitusel võtsin ette Londoni toredamad pargid - Hyde, Green ja St. James omad. Ja järgnevalt siis ka mõned pildid mu jalutuskäigust, mis tipnes sellega, et sain väikese päikesepiste - ega kolm päikeselist päeva Londonis pole ju tavaline :)

Kõigepealt siis Hyde park, mis on ikka üks paras lahmakas, kuid tore. Rahvast nagu murdu. Siin on siis tagurpidi kasvav puu:

ja järveidüll:

Hyde pargis on teadupärast kõigile teada-tuntud kõnemeeste nurk ehk Speakers’ corner, kus oli igat karva mehi/naisi kõnelemas. Tõtt-öelda, üritades küll soolist võrdõiguslikkust igati korrektselt kajastada, olen sunnitud tõdema, et ma ei mäleta ühtegi naist seal kõnelemas. Siin igatahes on kaks kõrvuti seisnud meest:

Esimene neist jutustas piiblist, teine islamist - kas pole see ehe demokraatia?

Aga siin on üks eriskummaline esineja, kes lubas välja anda 50 naela sellele, kes leiab tema jutus kasvõi ühe mõtte, millega ta ei nõustu (lisatingimus oli see, et 80% kuulajatest pidid selle inimesega nõustuma). Aga sellise sildiga mehega ei saa ju rallit sõita:

Kuna tee Hyde pargist Green parki viib mööda Buckinghami paleed, siis siin on ka üks egotrippidest:

(mu fotokal on lausa iseenda pildistamise funktsioon peal :)

Green park oli ka tore - mitte, et ükski neist oleks suurema kriitika vääriline. Kuid pilte ma seal ei teinud - tegin hoopiski paar klõpsu St. James pargis:

Ja siis läksin majade vahele uudistama ja ka tuttavaid kohti kaema nagu Covent Gardeni turg, kus üks väike putka müüb väga mõnusaid suuri präänikuid või kuidas seda cookies sõna tulekski tõlkida… Kaasavõetud kaks präänikud olid kohe eriliselt mõnusad täna töö juures kohvi kõrvalisena. Kui Covent Gardenist St.Pauli katedraali poole minna, siis pole raske märkamata jätta ka ühte kummalisevõitu hoonet. Ehk kõik vandenõu-teoreetikud rõõmustage, sest pildil on vabamüürlaste Londoni suurloozh:

Aga läheme idülli juurde tagasi. Mis oleks London ilma Thames jõeta…

ja ilma Westministerita…

ning ilma Londoni silmata (London Eye)…

Ja kui poleks seda müütilist jõge, poleks ka ju olemas lõunakallast, mis kubiseb kõiksugustest tänavamuusikutest/-kunstnikest ja muidu efektiga peenraha teenijatest. Siin on üks roheline sisalik, kes otse loomulikult sõidab jalgrattaga. Aga mitte koguaeg - kui keegi talle mõne penni viskab, siis kukub see elukas väntama. Kuigi ratas paigalt ei liigu, tiliseb kelluke suurest väntamisest kuni pandud raha vääriliselt väntamist jätkub. Ja siis seisab ta paigal nagu kipskuju kuni keegi jälle rahanatukest poetab.

Ja siis hakkasingi vaikselt Brüsseli poole tagasi minema - Waterloo raudteejaam on just lõunakalda ääres ning kaugele polnud vaja minna ja ega poleks tahtnudki - päiksepiste oli oma töö teinud. Aga mitte liiga hullusti. Igatahes jagus mul täiearulist mõistust ka järgmiseks egotripiks Waterloo jaama ees (varjus) treppidel aega parajaks istudes:

Jaamas käisin ka toidupoes, et omale reisist paar suveniiri osta. Toidupoes?! Nojah, küpsist ja teed pidi ju ometigi kaasa ostma :D

Summary: Week-end in London with a stroll through the main parks: Hyde, Green and St. James. And also some pictures from the South Bank. And in order to be absolutely kitchy, I bought tea and biscuits as eatable souvenirs :)

Igal maal on oma pidupäev - see kõige olulisem teiste tähtpäevade kõrval, mil riigi juhtkond toob välja oma sõjaväe, korraldab tänavatel rahvale lõbustusi ning annab inimestele ka vaba päeva, et nad kõike seda ikka näeksid. Eks ta sisuliselt vist ongi rohkem just vahendiks valitsejate ja valitsetatavate lähendamiseks.

Belgia rahvuspüha oli eile, 21. juulil. Kuna mul muid plaane ei olnud, siis otsustasin kohe keskpäevast alates pööbli üritustest osa võtta. Tänavatel ringi seiklemisele lisaks vaatasin ära kogu tähtpäeva auks korraldatud paraadi ja ka õhtuse ilutulestiku. Paraadi alguses oli ka väike hetk, kus kuningas Albert II mööda sõitis ja rahvale lehvitas. Seda kõike näete juuresolevatelt piltidelt, sh ka seda, et osad mootorratastel politseinikud või mootorratturhiired nagu nad eestlaste kõnepruugis kasutusel on, sõidavad Harleydega ning seda, et lipu moodustamiseks ei pea kolme eri värvi triipu joonistama/kujutama. Ja ärge lootkegi, et ma nüüd nii professionaalne päevapiltnik olen, et kogu paraadi kaamerasilma sisse pilgutasin ja et see kogu paraad oligi - kaugel sellest - kiiresti lendavaid hävitajaid ma küll sain ka pildile, kuid väga halvasti ning igasuguste sõjamasinate ülesriputamine pole vist eriti hea mõte. Seega, paraad oli ikka palju enamat ja tänavamelu ka hoopis teine. Ahjaa, pilte ei teinud ma ka ilutulestikust, mis oli väga lahe - siin on kombeks seda teha ikka tõsise ettevõtmisena - pannes need silmailu pakkuvad värvilised püssirohu-kerad plahvatama vastavalt muusikale. Sama tehti ka Luksemburgis minu mäletamise järgi.

Mis aga tegelikult huvitav oli, oli see, et nii kaitsevägi kui politsei ja päästeamet (jt taolised) olid ka tänavatele oma putkad üles pannud ning tutvustasid nii rahvale oma tööd. Politseil oli isegi eraldi putka neile, kes soovisid kohe end selle elukutsega siduda. Ning rahva lõbustamiseks oli neil isegi kõis maja katusele veetud, mida mööda julgetel oli võimalus alla sõita - loodetavasti saate sellest pildi abil aimu.

Igatahes, tore laupäev oli.

Summary: 21 July is a national holiday in Belgium, marking the coronation of the first king - Leopolt I. Here are some pictures of the parade and the festivities on the streets.

- muud mul ei ole praegu kirjutada, kui vaid loba. Sellest mõttetusest tingituna on siis ka selle ja eelmise postituse ajaline vahe. Nojah, sai vahepeal Berliinis ja Odessas tööasjus käidud ning vahepeal ka Antwerpenis alesid ära kasutamas, kuid muud nagu suurt pole juhtunud. Ahjaa, klaverit mängisin ka vahepeal natuke, kuid sellega on nüüd asjad ühel pool.

Üks halenaljakas asi küll juhtus - nimelt minu korteris otsustas omanik, et rõdu põrandakate pole enam just kõige uuemas nooruses ja see on vaja välja vahetada. Tööd algasid eile nii, et õhtuks oli meistrimees Vito pooled keraamilised plaadid maha pannud. Täna pani teise poole ja hakkas rõdu ääri vuntsima. Ja siis ma avastasin, et omanik on otsustanud rõdule panna mustad plaadid. Ainus infokild, mis siit praegu puudub, on see, et mu rõdu on lõuna pool. Päikselistel päevadel on siis teada, et sinna palja jalaga astuda pole mõtet. Nojah, mis ma virisen. Siin Brüsselis on sel suvel päikest olnud sama palju kui Kuul lund.

Summary: I’ve really nothing significant or interesting to write… 

Tänases prantsuse keele tunnis andis õpetaja ühe hirmraske ülesande. No ta muidugu mõtles selle peale, et me saaksime moodustada lauseid kasutades tingimuslikku kõneviisi, kuid mida kirjutada, kui peab koostama viis lauset selle kohta, mida sa tahaksid teha enne surma. Jäin ise mõtlema, et kui ma ka midagi välja mõtlen, siis kas neid asju peaks kindlasti kohe tegema? Kas elu on nii lühike, et peaks oma suurt top-viis ülesannete listi koheselt üritama täita? Mina ausalt öeldes ei tea. Kui lihtsustatult läheneda selliselt, et elada nii nagu elu ise ette seab, kas siis see saab olla üks nendest ülesannetest? Kas viimset hingetõmmet tehes saab üldse mõelda, et vot minu elu oli just selline nagu elu ette andis? Ning kas see siis ikka vastab meie endi tahtele sellest, kuidas me elada soovime?

Mis teie sellest arvate? Kas suudaksite kirja panna viis asja, mida te enne surma teha tahaksite?

Summary: make a top five list of things that you want to do/achieve before you die! 

Helena, vana tuttav, oli juba mõned päevad Brüsselis olnud ning sõprade initsiatiivil sai ette võetud tööst vabal päeval, 1. mail, väljasõit eesmärgiga Helena tema praegusesse peatumispaika Luksemburgi viia. Kuna auto oli käepärast ja kellaajalist kohalolekust ei pidanud kinni pidama, otsustasime tee peal sisse põigata Dinanti ning seejärel enne Luksemburgi suunal auto nina suunamist käia ära ka koobastes Han-sur-Lesse nimelises kohas. Pilte on mul hetkel vaid Dinantist, kuivõrd koobastes oli millegi pärast (vist kommertseesmärkidel) pildistamine ära keelatud. Kuivõrd kanuutamise postituses mainisin sellest kohast ja lubasin ka pilte üles panna, siis allpoolt need ka leiate. Dinanti ise on väike tore linn võimsa kindlusega. Sinna sisse me ei läinud, kuivõrd ei tahtnud ühe koha peal liiga palju aega veeta ning omapäi seal jalutama ei lastud (pidi ära ootama grupi moodustumise ning seejärel giidi sabas ringi käima). Ning Luksemburgist mul ka pilte pole, kuivõrd neid on juba ammmmuuu sadades siia üles pandud. Luksemburgist nii palju uudiseid, et kohvi Interview kohvikus on ikka sama hea ning O-Bar on remondis - sinna siis ei saanudki minna.

Aga nüüd siis Dinanti pildid:

Summary: Up are pictures from today’s day-long road-trip to Luxembourg. The pictures are, however, taken in Dinant - the same place I went kayaking some time ago. The reason for undertaking this trip was to take Helena, who was visiting Brussels, to Luxembourg, where she lives at the moment. We also visited caves at Han-sur-Lesse, but it was forbidden to take pictures there - so, unfortunatelly, no pics from that place.

Hommikul ärkamine kell 7 selleks, et paari tuttavaga kanuutama minna, oli üsna ekstreemne. Eriti veel pärast eile õhtust salsa kursust (olen nüüd teisel tasemel ning asi hakkab juba täitsa kobedat jumet võtma) ja sellele järgnenud paari baari külastust. Aga nüüd olen elusalt ja tervelt tagasi. 21 km mõlaga vehkimist on samuti minu jaoks ekstreem. Kanuutamise paigaks valisime Dinant’i juurest voolava jõe, mis looduslikult oli ääretult lummav ning inimetegevus on selle veelgi lummavamaks muutnud kaljudel seisvate losside näol. Pilte mul seekord ei ole, kuivõrd ei hakanud teadlikult vesist tegevust kaameraobjektiivi sättimisega narrima. Ja õigesti tegin, sest vahepeal sai üpriski märjaks. Tahaksin kindlasti Dinanti millalgi tagasi minna ja siis juba ka teid piltidega kostitada.

I just came from 21 km kayaking near Dinant which is just magnificent place. If you have possibilities to go there and do the same - go immediately. It’s fun, beautiful and exciting.  

Uus nädal on täie hooga juba alanud ning eks sellega seoses ka kõiksugu muud tegevused. Mõtlesin, et panen üles mõned pildid. Esiteks, mu eurobürokraadist abiline, kelle isa mulle kunagi kinkis - olgu ta nimi nüüdsest Ruudi:

Ja ärge palun küsige, mis ajendil järgmised fotod tehtud on - tundus lihtsalt piisavalt totakas idee, et seda mitte ära teha.

Tegelikult sai asi alguse sellest, et töökaaslased kinkisid mulle sünnipäevaks pöösa, millele oli vaja pott osta. Ja see ei ole see palmi moodi taim, mis on kolmiku esimesel pildil - kingitud pöösas on ikka kobedam.

Olen täiesti veendunud, et kui ma täna magama lähen, siis saab mul olema hirmus hea uni. Lihtsalt niivõrd palju erinevaid asju on sellel nädalal toimunud. Esiteks Eestist tulemine omade elamustega, millest ma olen ka juba kirjutanud nagu ka kolmapäevasest klaverikontserdist. Neljapäeval käisin aga ühe Eesti tüdruku sünnipäeval, kellega me (ja veel kaks eestlast) pidime koos suurema sünnipäevapeo korraldama, kuid asistel põhjustel jäi see tegemata. Reedel aga sai oma sünnipäev ära peetud, toredaid õnnesoove vastu võetud ning õhtul paari sõbraga mõnusalt aega veedetud. Laupäev kujunes aga suureks küpsetamise päevaks, kuivõrd täna, st pühapäeval, pidime töökaaslastega minema matkama Chimay lähedale ning sellele järgnevale piknikule telliti minult muffineid. Kuivõrd reedel-laupäeval toimus kaunite kunstide keskuses (siinses kõnepruugis Bozar) Balkanile pühendatud ürituste jada, läksin ise ka laupäeval sinna. Ning jõuamegi tänasesse päeva - matka idee tuli eelkõige sellest, et ilmateade lubas sooja kohe suuremas hulgas ning kuivõrd belglased taolisel puhul suunduvad peamiselt kuhugi veekogu äärde, on matkaradade külastajaid vähem. Nii, et hea võimalus loodust nautida. Ja seda ka tegime. Ei hakkagi kohe pilte eraldi välja sorteerima. Mõni on ka täitsa hästi välja tulnud.

Mõned selgitused ka - valged lehmad ei olegi vist tegelikult lehmad, vaid on lihaveised. Igatahes "vissi-vissi" kutsumise peale nad ei liigutanud kõrva ka. Ning viimane pilt on tehtud Chimay linnas, kust pärineb ka populaarne "trapist" õlu (ehk kui pudeli peal on kirjas "trapist", siis see tähendab, et see õlu on üsna kange - Chimay Bleu kangus minu külmkapi andmetel on 9%).

Üritan siis üsna varakult magama minna, et järgnevatel viiel päeval tööga hakkama saada.

Today’s posting was mainly about a hike that I took with my friends in South-Belgium. All the pictures are about that. It was a good ending to a week that saw a lot of things - coming back from Estonia, listening a piano concert, attending one birthday, celebrating my own birthday, baking muffins, going to events dedicated to Balkans and then, of course, the hike. I’ll sleep like a baby tonight.

Aitäh Marke!

Näedsa, juba jälle on kuu mõõdas ning midagi pole siia blogisse kirjutanud. Ega tegelikult vahepeal ei olnud eriti isugi kirjutada. Ja polnud ka millestki erilisest kirjutada. Sarnase tundega käisin ma nüüd ka Eestis. See oli siis nüüd juba teine kord pärast Brüsselisse kolimist. Kõik muudkui küsisid, et kuidas sul läheb. No väga tore ju, et inimesed sinu elu vastu huvi tunnevad, kuid ega nad napi "hästi" kõrvale midagi suurt ei kuulnudki. Miks? Sest minu jaoks on siinne elu juba tuttavaks ja omaseks muutunud ning raske on rääkida millestki, mis on sinule juba pea iseenesestmõistetavaks muutunud. Saan aru küll, et kodustele see niimoodi ei tundu, kuid siitpoolt vaadatuna see just niimoodi ongi.

Pea kõik Eestis käimised (ehk siis need senised kaks) on olnud alati üks suur tunnete ja elamuste virr-varr. Sõpradega koos olemine, koduste külastamine, tuttavatel tänavatel jalutamine, juba meelest läinud lõhnade tundmine, varasemate mälestuste kordumine ja muud elamused võtavad lausa jalust nõrgaks. Kohati tundub, et mõnel hetkel ei suuda kõike enam haaratagi. Ja see muudab veelgi raskemaks rääkida ja jutustada oma praegusest elust.

Kui Brüsselis oli Eestisse lahkudes juba suur kevad, siis Eestis tervitasid mind samuti toredad päikeselised päevad. Küll aga ühe miinusega - temperatuur oli peaaegu miinus üks. Nojah, põhjamaa värk, ütleks soojemate ilmadega ära hellitatud minusugune. Aga näed, üle elasin ja veel täitsa mõnusalt. Kuigi nii nagu eelminegi kord, oli erinevaid kohtumisi sõpradega väga palju. Lausa liiga palju, kuid tegelikult ei tohiks üldse niimoodi mõelda - kui on võimalus sõpradega kokku saada, siis ei saa seda võimalust ju kuidagi käest lasta. 

Lisaks kõigile neile jutuajamistele ja lihtsalt olemisele tahtsin siin aga mainida ühte toredat päeva. Nimelt korraldati mulle sünnipäevaeelne kingitus. Eelnevalt öeldi mulle, et pean kaasa võtma sportlikud riided ning mida porisem ilm, seda parem. No ma siis nuputasin päris pikalt, mis mooga tegema hakatakse ja nuputasin selle isegi välja, kuid et põnevus siiski jätkuks, jätsin selle enda teada. Olles autoga tunnikese sõitnud, jõudsimegi kingituse paika - kingiks osutus toreda seltskonnaga ATVdega metsas sõitmine. Igati tore tegevus oli - polnud seda kunagi varem teinud. Siin ka kaks pilti - uhkest endast ning oma neljajalgsest mootorratsust:

ATVdega sõit oli väga lahe - mul juba teist päeva lihased valutavad :) Kuigi metsa all teistele gaasi vajutades soppa näkku visata oli suur nauding, oli asja juures ka väike negatiivne pool - ma pole just eriti kindel selles, et ATVd ja loodus eriti hästi kokku läheksid. Aga see selleks - sõprade idee oli kiiduväärt ning mulle igati meelepärane. Aitäh Valmar, Pille ja Piret!

Kui siin juba tänamiseks läks, siis olen kogemata jätnud tänud ütlemata Kaiele, Valmarile ja Elinale, kellelt olen postkaardid saanud.

Viimane seik, mis meelel, on aga tänane muusikaelamus - käisin klaverikontserdil kuulamas Mihkel Polli, kellega sattusin kokku varem ühel suvisel päeval Tallinnas. Beethoven, Pärt, Liszt ning lisaloona Schubert olid lihtsalt väga head. Aitäh ka sulle, Mihkel.

Ning kuna antud blogi kohta on mulle tehtud etteheiteid, et ma kirjutan vaid eesti keeles, siis nüüdsest üritan ka teksti lõppu miskit inglise keeles kribada.

As Matt rightly pointed out, this blog is quite a nonsense for those who don’t understand Estonian - here’s a brief overview of this posting (hopefully, I’ll sum up also the future postings): visiting Estonia (I was there now for the second time since I moved to Brussels) always causes quite a confusion with all different emotions after seeing lots of friends, visiting family and just being there. The two pictures are of a birthday present from my friends - a day with driving ATVs in the forest. It was a lot of fun - after two days, my muscles still ache :) Although, I really enjoyed this, I can’t help thinking that ATVs and nature do not go together…

Kui teil avaneb võimalus kuulata orkestrit nimega The Heritage Orchestra, siis tehke seda. Tegemist ei ole tavapärase orkestriga, vaid pigem natukese suurema kollektiiviga kui tavaline jazz band. No tavaliselt on neid üle 40. Mul õnnestus neid kuulamas käia eile Gentis - jäin igati rahule, kuigi kontsert oli ehk natuke lühike.

Elus esimest korda olla Pariisis saab kogeda vaid kord elus. Ja eks vist sellepärast ongi minu nädalvahetuse reis jäänud niivõrd hilja peale. Aga nüüd on käidud ja ilma igasuguse kahetsuseta. Reede õhtul alanud ja pühapäeval lõppenud reis oli muljeterohke ja igati kosutav vaheldus rutiini peletamiseks.

Reisi algatajaks oli sõber Peter koos oma elukaaslasega. Ja reisivahendiks nende väike Peugeot, mis oli just paras meie kolmesele seltskonnale. Plaan oli minna reedel õhtul nii vara, et veel jõuda normaalsel ajal äärelinna Aubervillier’i Peteri tuttavate poole. No plaan oli ju suurepärane ja me ka täitsime selle. Küll aga mitte kõige kergemal viisil. Nimelt on alati parem Pariisi sõita nii, et sul on olemas korralik teede-tänavate kaart ning ka juhised, kust kuhu pöörata, mitte ainult interneti-maakaardi-saidi väljatrükk, mis päris 100% täpne kuidagi ei olnud. Aga vahepeal teed ja juhiseid küsides jõudsime me siiski ilusasti kohale. Korter, kus me kokteili jõime ja vahvleid sõime oli tegelikult ääretult tore elamus - tõeline boheemlaslik pesa koos oma 6-7 elanikuga. Ma ei saanudki lõpuks aru, kes seal elas ja kes lihtsalt külas oli.

Veel enne kui metroo oma sõidud lõpetas jõudsin pileti osta ja kesklinna poole vurada, et eelnevalt broneeritud hotell üles otsida. Õnneks oli mul Brüsselis sõbra käest saadud kaart kaasas. Päris tore oli tegelikult niimoodi öösel seigelda.

Järgmisel hommikul võtsin kohe ette tee Montmartre’le, kust pidi olema parim vaade Pariisile. Ja pealegi, kuidas ma oleks saanudki muudmoodi Pariisiga tutvumist alustada kui mitte sellest. Siin siis ka paar vaadet sealt: Pariis kõrgustest ning Sacre Coeur kirik

Montmartre treppidest alla minnes oskaksin nüüd Pariisi esmakülastajaid hoiatada, et teid peatavatest tumedama nahaga meestest minge lihtsalt mööda, muidu juhtub teiega sama asi, mis minuga:

Ma küll üritasin öelda, et ei ole huvitatud nende teenustest, kuid üritades ka lihtsalt ilma eriliste kavatsustega ajal minna nii nagu ta ise tahab, jäin nõusse ja peatusin hetkeks. Nii paljuks, et mulle tehti see käepael, mis iseenesest on ju täitsa tore. Eriti veel kui see tähendab, et mul saab olema kunagi palju lapsi ning elu läheb aina paremaks. Kui see must mees oli oma töö lõpetanud, tuli kaks parimat seika selle juures - esimene neist oli seotud küünetangidega, millega ta lõikas ära niitide otsad. Ta nimelt küsis seepeale abivalmilt, ega ma ei soovi, et ta lõikaks mu sõrmeküüsi… Teine seik oli enne mu põgenemist sellest kohast - nimelt pakkus see mees taaskord väga abivalmilt, et ma ei peaks olema nagu Jaapani turist, kes taolise paela eest maksab 20 eurot - et ma peaksin selle eest maksma 12 eurot :D Nojah, lõppsummaks jäi 5 eurot. Aga tegelikult oli täitsa tore vahejuhtum.

Seejärel sain kokku sõpradega ning alustasime oma kilomeetrite pikkust jalutuskäiku otsides kaardi abil erinevaid kohti ja elamusi. Pariisi kesklinn vähemalt on selline, kus kõik on valmis - kõik hooned on just seal kus nad olema peavad ning midagi lisada seal enam ei ole. Sajandite pikkune aeg on ka tänavate laburünti omamoodi kujundanud nii, et juuresoleval pildil olev maja pole just eriline haruldus:

Ükski turist ei saa vist öelda, et ta on Pariisis käinud ilma Eiffeli torni nägemata. No siin on siis mõned pildid ka sellest:

Üheks väga toredaks kohaks kujunes minu arvates Luksemburgi lossi park, kus on sadu ja sadu toole, mida saad pargi sees asetada just nii nagu soovid:

Pärast pikka jalutuskäiku oli väga mõnus seal lihtsalt istuda ning jalgu teise tooli peal puhata.

Siin pildi peal aga teepealt leitud vikerkaar (kusagil Saint-Germaini kandis):

Siin siis ka kaks õhtust pilti Pariisi raekojast ja Seine’st:

Pariisi süda on teatavasti Notre-Dame, mis sai ka nähtud ning seeski käidud. Pildid jäid kahjuks tegemata, kuid elamus jääb ju ka ilma pildita alles, nagu ka mõnusad tänavad kõige vanemas linnaosas Quartier Latin’is.

Väljaarvatud Aubervillier, olime me seni näinud tõsiselt turlistilikku Pariisi. Kuid mõeldes üleeelmise aasta rahutustele, on Pariis ju läbi viimaste sajandite pidevalt olnud rahutuste ja liikumiste keskmes. Pariisi kesklinna laiad avenüüd olevat ka just nii laiad, et valitsejatel oleks lihtsam sõjaväge tänavatele saata ning mässud maha suruda. Tänapäeva Pariisis pole see kuhugi kadunud ning sotsiaalne, majanduslik ja ka kultuuriline virr-varr hakkab koheselt silma. Nii on ka Pariisis üks kanal, mille äärde on kodututele üles seatud telgid. Ühelt poolt väga tore ettevõtmine - anda mingigi peavari neile, kel seda pole ning teiselt poolt nende rohkus näitab probleemi ulatust. Siit pildi pealt on mõned telgid ka näha:

Aga samas on Pariis üllatuste linn oma mõnusa vabadust õhkava auraga. Ühtedel tuttavatel on pilt, mis on tehtud Pariisis haruldase lumega kaetud pingist, mille seljatoele on lumme kirjutatud I (süda) Paris. Midagi sinnapoole peaks olema ka kanali äärest leitud pilt:

Ja lõpetuseks ka veel see:

Mina sain igatahes Pariisis käigust hamba verele - kindlasti lähen sinna veel, sest Pariisil on inimestele niivõrd palju pakkuda. Tuleb lihtsalt ette võtta ja sellest tükikesi haugata.  

Jõudsin just kahe ja poole päevaselt reisilt Pariisi tagasi. Hetkel ei jaksagi midagi suuremat kirja panna, kuid üritan seda lähiajal teha. Koos piltidega, loomulikult.

Üle pika aja võtsin hommikul saia ostma minnes kaasa postkasti võtme ning üllatus-üllatus - postkastis ootas mind uus postkaart. Seekord Valmarilt. Väga tore igatahes.

Ja kuna eile sai natuke shopatud ning ka fotokale uus mälukaart ostetud, võib oodata, et varsti saab taas mõne pildi üles panna.

Ning loomulikult ilusat vabariigi aastapäeva kõigile!

Eelmisel nädalal viis teekond mu Berliini - linna, mis võiks ehk kunagi mu koduks saada. Niivõrd hästi arvan ma sellest. Kuigi sealviibimine oli algselt seotud tööga, jäin sinna ka nädalavahetuseks sõbra Marguse poole. Nojah, ilm oli seal vastikult külm ja tuuline, kuid iga sealviibitud hetk oli kui hingesoojendus. Kõige säravam hetk oli vast Berlinale filmifestivali külastus, kus sai ära vaadatud 1919/20. a tummfilm "Why change your wife", kus taustaks oli klaverimuusika ning pesuehtgrammofoni helid. Ja enne tagasisõitu Brüsselisse sai ka leivapoest läbi käidud ning üks poolik peenleib võileivamaterjaliks hangitud .

Ta-da-ta-da-da–Ta-da-ta-da-ta– Ta-da-ta-da-da-daaa (Signatuur)

Siin Brüssel.

Kell on 19.13.

Brüsselit on tabanud imeline lumesadu. Õhutemperatuuriga 0 kraadi langevad suured lumehelbed märjale pinnale. Katused on võtmas tavaliste tumedate toonide asemel kirka valge värvi nii nagu tänavalköndijate vihmavarjud muutuvad lumekattega justkui heledateks päevavarjudeks.

Ilus. 

Et blogi lugejad päris lihtsalt lugemisega ei piirduks, annan ühe väikese mõistatuse - kes on luuletuse autor ja mis selle originaalpealkiri on? Olgu märgitud, et tegemist on täiesti vaba, improviseeritud, vastutustundetu ja täiesti amatöörliku tõlkega.

Everything is new, but still so old.
A star falls, while time takes its pause.
Old friends greet you the same way:
gesture like a bird’s wing.

Open the door and enter to
where all is new and unknown.
Buying a sole clatters in the air,
it’s the hour to go on.

It’s time to leave, to open all doors.
Go on, ventilate your rooms,
or some timeflow tours
thou you’ll remember forever.

A name, written by a strange hand,
bloodstream quietly beating.
Suddenly, finished is a letter
which is hard to comprehend.

Everything is new, but still so old.
A new century - it doesn’t matter.
The old aromas, nice in their own way,
on your laps I hide myself.

It’s time to leave, time to meet,
it’s time to quit, time to be drunk,
it’s time to talk, time for silence,
it’s time to leave, to meet again. 

Hehh, vaatasin just ühte täiesti kreisit saadet miskist kummalisest kanalist. Eriti hull oli drive-in-church - ehk sõidad autoga akna äärde ning vajutad nupule, et klaasi taga oleva tädi tähelepanu juhtida sellele, et järgmine kunde on tulnud. Ja tädi siis hakkab sinuga koos palvetama. Minut ja palve on läbi. Vajalik aamen öeldakse veel lõpus koos. Ja siis sõidad autoga edasi. Ja kus selline asi on? Eks loomulikult ameerikamaal !

Esimene seik - avastasin, et keegi oli mulle helistanud. No helistasin tagasi. Ja sain teada, et mind on palutud ühe päevakajalise filmi (mitte mängufilm) väikese lõigu jaoks eesti keelt peale rääkima. Hehh, ei ole mina veel aru saanud, kuidas selline asi minuni jõudis, aga homme lähen ja vaatan mida nad täpselt minust tahavad. Igatahes väga lahe ettepanek. Ja kogu jutuajamise sain ilusasti prantsuse keeles ära aetud.

Teine seik - metrool teel töölt koju. Istusin vaba istme peale ning minu kõrval istunud umbes viiekümnendates (või vanem) meesterahvas istus minu vastu. Meie jutuajamine oli järgnev:

- Kuidas teil läheb?

- Hästi.

- Kas te sõlmite ise oma lipsu?

- Alati.

- Ma lähen lõpp-peatuses maha. Aega on piisavalt. Kas te võiksite näidata, kuidas te lipsu sõlme teete? Ma ei ole pede!

- Kas see on vajalik?

- Mina teen seda niimoodi (ja teeb topeltsõlme).

- Ma teen ka alati niimoodi.

- (Vaadates pikisilmi minu kingi) Aga mul Abiorixid jalas.

- (Vaikus - mõttes küsin endalt, kas Ambiorix on jalatsifirma)

- Mõtlete, kuidas kodus oma naist kepite?

- (Vaikus)

- Kepite?

- (Vaikus)

Ja meesterahvas väljus metroost oma kuus peatust enne lõpp-peatust. Nojah, eks igasuguseid leidu siin loomariigis.

PS. Ja tänud Kaiele, kelle postkaardi ma täna kätte sain ilusa luuletuse ja väikeste joonistustekestega.