Puhkus-seiklus Gruusias
September 17th, 2007No nii, nüüd on juba kaks nädalat sellest kui ma Gruusiast tagasi tulin - reisilt, mida võiks nimetada tsiviliseeritud seljakotimatkaks riigis, kus Pribaltika on pikka aega tähendanud Läänelikku elu ja inimesi, keda on tore kostitada. Nojah, see võib ju enesemeelitusena kõlada, kuid igal pool, kus mina ja Alts
(sõber/reisikaaslane/kitarrist/fotograaf/pool-saarlane) käisime, oli tänavad ja teed täis sõbralikke inimesi, kes abivalmilt alati oma nõu ja jõuga meid aitasid
. Aga nüüd siis algusest peale.
Minu reis algas 26.08 Tõstamaalt; Altsi reis Saaremaalt. Kõige praktilisemaks viisiks Gruusiasse minna oli lennata Riiast otselennuga Tbilisi - selleks siis võttis Alts auto ning tuli mulle Tõstamaale järgi ning vahepeatusega Pärnus, kus panime seljakotid viina ja shokolaadi täis, jõudsime minu meeletu-professionaalse kaardilugemisega Riiga Lidosse sööma ja siis peaaegu koheselt ka lennujaama. Seal jäime ootama minu kolleege, kes tulid lennuga Tallinnast, et ette võtta sama lennurada, mis meiegi ning pärast tundide kaupa toolides lesimist saimegi nendega kokku ning lend võis alata.
Tbilisi lennuga on see naljakas asi, et selle ajad on üpris kummalised - Riia-Tbilisi lennuk jõuab kohale öösel peale kella kolme ning Tbilisi lennuk väljub hommikul kell neli. No mida!!! Vähe unistena jõudsime kohale ja suundusime oma esimesse ööbimiskohta Martini juurde. Pärast päikesetõusu ajal Martini ja Eveli hilinenud pulmaviina joomist oli väsimus piisavalt rusuvalt peal, et diivani peal pikali kukkuda.
Hommikul (tegelikult vist juba päeval) tegime siis esimese tutvuse Tbilisiga - meie eesmärgiks oli osta õhtuks rongipilet Batumi. Raudteejaamas oli esimene tõsine deshifreerimine - kuidas aru saada, milline konksudega sõna see siis Batumile viitab - ega ei saanudki aru. No tuli ikka vene keel roostesest uimast üles äratada ning suhtlema hakata. Ja bingo - piletid saidki taskusse. Ja siis turule - päris tore koht oli . Veoauto kongitäie arbuuside
või siis volga pagasiruumitäie paprikatega
- puu- ja juurvilju oli kohale veetud igat võimalikku auto tühimikku täites. Täitsa toredaid vaatepilte oli seal näha.
Turule käik oli üks esimesi tõsisemaid katsumusi Tbilisi liikluses - seal tundub, et pea iga kord kui teed ületad, võid end pidada lotovõitjaks. Liiklus on täielik kaos - üsna palju oleks võinud raha kokku hoida näiteks joonte värvimata jätmise pealt, sest keegi neid jooni tee peal ei vaata ega järgi - ei linnas ega ka maanteel. Liikluse teeb kohati hullemaks veel see, et autosid on seal absoluutses igas seisukorras ja tundub, et parimaks sõiduvahendiks teede seisukorra tõttu oli seal mõni maastikuauto, mida on hea lihtne ja odav parandada (nt Niva). Maanteede osas võis mõnes kohas sattuda ka mõne lehma otsa
. Nimelt hommikuti saadetakse lehmad laudast teede äärde rohtu sööma - aga ega nad siis teede äärde jää. enamus tundub, et naudib vägagi tee keskel mäletsemist. Kohaliku teooria kohaselt hoiab keset teed seismine, kus mõlemalt poolt autod läbi vuhisevad, kärbsed eemale :) Alts tuli hiilgava avastuse peale, et need lehmad on ju täitsa stressivabad ning sealt siis tulebki stressivaba piim…
Lehmadega kokkupuude oli meil peamiselt Batumi ümbruses. Oi, jõudsingi juba Batumi ilma rongisõiduta… Rongipiletid võtsime me uuemasse kupeesse - tundus selline mõistlik asi, mida teha. Rong väljus õhtul kell pool üksteist ning juba kell 22.40 ajasime toredasti juttu ühe kupee-kaaslasega, Mamia Avaliani, endine Tbilisi Filharmoonia dekoraator, kes joonistas meile kaardi peale kuhu minna ja mida teha. Väga tore sell oli. Rongi üks absurdsemaid asju oli seoses telekaga. Nimelt igas kupees oli LCD telekas - vagunisaatja käis kõik kupeed sõidu alguses läbi ja vastavalt soovile siis kas lülitas teleka sisse või jättis selle tummaks. Alguses hakati näitama vene muusikavideosid, millele järgnesid 4-5 filmi. Aga ega filme täies pikkuses ei näidatud - kõiki max 10-15 minutit ja siis pandi uuesti vene muusikavideod peale. Ja ega enne kella ühte nende pärast väga magada saanudki.
Hommikul, kell pool kuus kui rong Batumi jõudis, viis Mamia meid marsaga Batumi kesklinna, kus ta uhkusega seletas meile, et esimene asi, mida Batumis (Adzhaaria keskus) tegema peab, on sööma Adzhaaria hatshapurit (sai kohaliku sulatatud juustu ja kamaka võiga - üks tõsine kaloripomm)
. Kuid oh häda, koht, kus Mamia tavaliselt on seda maiustanud, ei suutnud meile neid pakkuda. No aga sõbraliku ja külalislahke inimesena aitas ta meil normaalse hinnaga hotelli otsida. Hotelliks oli ühe tema tuttava poolt juhitav tubade kogum. Ega seda kangialuse sissekäiguga kohta paremini vist saa nimetada, kuid ega see väga halb ju polnudki - temperatuur oli niiehknaa kogu aeg soe ning pesta kuidagi külma veega ju saab. Ja mis peamine, oli vähemalt miski katusealune, kus magada. Kui ma seal pärastlõunal perenaise käest küsisin, kas võin nii teha, et maksan esialgu vaid ühe öö ja siis vaatame edasi järgmine päev, kas jääme kauemaks või mitte, oli vastuseks: "Meil on kõik võimalik." Ega ma selle vastuse üle väga ei imestanudki - tundus, et see koht oli oma eksisteerimise jooksul igasugu kõikvõimalikke asju näinud.
Batumi on lühidalt öeldes Musta mere kuurort. Meie mõistes mõnusat talla all krudiseva liivaga randa seal ei ole, kuid kiviklibune kallas kõlbas küll , et supisoojas meres ujumas käia ja end täiega ära kõrvetada. Alts suutis kuidagimoodi sellest kõrvetamise asjast kõrvale hiilida. Batumis oli üheks toredamaks üllatuseks mälestusmärk seal 1920-21 asunud Eesti Vabariigi konsulaadile - südame alt võttis soojaks kohe :)
Batumist natuke lõunas asub Gonio linn - Lonely Planet selgitas, et seal asub rooma aegne kindlus , mida siis tahtsime Altsiga vaatama minna (kui päris aus olla, siis tegelikult kannatas Alts vapralt välja minu autoritaarse sihtkohtade valiku). Gonio külastamisel oli meil abiks Aleksandr
, kes on Eestis sündinud ukrainlane ja kes praegu töötab Batumi naftaterminalis. Suured tänud talle nii toreda seltskonna kui ka kannatlikkuse eest, mis ta üles näitas meiega tegeledes. Aleksandr viis meid ka Mio baari, mis on ainus Batumi (kui mitte kogu Gruusia) baar, kus on üleval Eesti lipp
- loomulikult Aleksandri tubli tegu.
Ega me Batumi palju kauemaks ei jäänudki - järgmisel päeval, kui leidsime, et enamus kohti on nähtud, otsustasime edasi minna Borjomi linna - teate ju küll seda kuulsat Gruusia mineraalvett. Pange see linna nimi ja vee nimi kokku ja saategi koha, kuhu sõitsime. Esiteks marsaga Kashuri linna ja siis bussiga edasi. Marsad on seal ühed populaarsemad reisivahendid nagu vist paljudes regiooni riikides. Nojah, kui välja arvata asjaolud, et meie marsat lükati kaks korda käima ning juht oli kohati sõidustiili poolest püstihull, polnud reisil vigagi. Pealegi, suhteliselt normaalse hinnaga veel.
Kui me aga Borjomi jõudsime, oli vihma hakanud sadama ning et mitte liiga märjaks saada, suundusime Altsiga esimesse ettejuhtuvasse hotelli, kus siis panime end soojemalt riidesse, et kuhugi välja sööma minna. Kui sai söödud-joodud, siis läksime tagasi hotelli. Õnnetuseks kujunes hotelli öö vähemalt Altsile üsna kurnavaks, kuivõrd ta oli kusagilt toidumürgituse endale noppinud. Kui öeldakse, et hommik on õhtust targem, siis ega see vist alati nii ikka ei ole - Altsi olukord väga palju paremaks ei läinud. Olime nii kaua kui võimalik hotellis ning siis võtsime end kokku ja läksime natuke Borjomi linnaga tutvuma, et enne Tbilisi tagasiminekut ikka midagi ka näha. Ootasime vahepeal vihmasaju lõppemist pingil istudes, mida vist ihaldasid sinna kogunevad kohalikud vanamehed (Eesti maakohtades võiks neid kogunemisi vist tarkade klubideks kutsuda) . Aga viisakate meestena nad meid ära ei ajanud. Läksime ise ära.
Ühe tänavanurga peal mõtlesime, et kas läheme otse üles mäkke või pöörame paremale. Pöörasime paremale ja pärast mõningast jalutamist hakkas meiega juttu ajama üks mees, kes oli just majast välja tänavale suitsu tegema tulnud. Meie saime teada, et tema nimi on Aleksandr, et ta elab selles majas suviti, muidu Tbilisis ning et ta abikaasa nimi on Tamara . Tema sai teada, et oleme sihitult Tbilisi poole rändavad eestlased, keda tuleks kindlasti majja sisse kutsuda, pakkuda neile õhtusööki
, viia neid parki Borjomi vett jooma
ja mägist vaadet nautima
, õhtul tänava peal autost muusikat laskma ning toas viina pakkuma ning lõpuks ka öömaja lahkust üles näitama. Ja sellega asi veel ei piirdunud. Aleksandr ja Tamara (või Toma nagu ta teda kutsus) viisid meid hommikul veel kohalikku kirikut ja natuke eemal asuvat Rohelist kirikut vaatama. Esimene oli märkimisväärne selle poolest, et tema isa oli sinna maetud ning teine selle poolest, et see kirik oli seal olnud juba 5. sajandist. Tema isa haud Borjomis oli selle poolest oluline, et kunagi kui suurvürst Mihhail, kellele Borjomi alad kuulusid, kutsus linna üles ehitama seitse kreeka perekonda, kellest üks oli Aleksandri vanaisa perekond. Tänutäheks tehtud töö eest kinkis Mihhail ta vanaisale maja, milles me siis ööbisime
. Väga armsad inimesed. Sain ka seal viibides reisi suurima komplimendi - et minust saaks hea grusiin - minuga saab viina juua ja samal ajal normaalselt juttu puhuda (ilma, et ma laua alla vajuks :).
Borjomis saatsid Aleksandr ja Tamara meid marsa peale, et sõita Tbilisi ääres asuvasse Mtskheta linna, kunagisse Gruusia pealinna . Marsa otse sinna ei läinud - meid pandi vahepeal teeristis maha, mida mööda me siis hakkasime oma suunas liikuma. Vaid paari minuti pärast saime kohaliku auto peale
, mille juht ja kaassõitja üritasid meiega kuidagi moodi inglise keeles juttu ajada, kuid suutes lõpuks küsida, kust me pärit oleme, rõõmustasid täiega saades teada, et me ka vene keelt räägime. Saime autojuhiga kokkuleppele, et teatud summa eest viib ta meid ümberkaudseid vaatamisväärsusi vaatama - Mtskheta peakirik, Shio Mghvime klooster
ja Jvari kindlus
. Kõige muljetavaldavam neist oli Shio Mghvime klooster, mis on vist üks neid kohti, kus tuleb kindlasti Gruusiat külastades ära käia. Soovitan soojalt. Pärast kloostri külastamist sain autojuhi käest tõsiselt peksa - vaimselt. Nimelt jäin temaga juttu ajama Jvari ja Lermontovi teemal (Lermontovi jaoks oli Jvari üheks inspiratsiooni ammutamise allikaks). No rääkisin siis, et mu vanaisa on pärit Pjatigorskist, kus Lermontov duellil surma sai Martinovi käe läbi. Meie autojuht küsis seepeale, et kes tappis Pushkini. Olen aus ja ütlen, et mõkutasin seal nagu loll, sest ei teadnud seda. Mu vestluskaaslane hüüdis seepeale mind mõttes jalge alla tallates, et olen kahevääriline, et ei tea, et see oli d’Anthés. Edasipidi autojuht meiega väga ei rääkinud - me ei väärinud tema intelligentsusest pakatavat kohalolu väärikas Zhigulis, mis talle selleks päevaks (ja kindlasti enamakski teenistust pakkus). Kuid lõpuks saime kokkuleppele, et ta viib meid ära ka Tbilisi, kus saime sõpradega kokku ja vahetasime ka Tbilisi öömaja.
Tbilisis saime kokku sõbra Kaupoga, kes tegi meile toreda linnatuuri
hädavajalike baari/kohvikupeatustega
- sooja oli ca 34 kraadi ning ei Belgias ega ka Eestis elanud meestele see just igapäevane kogemus polnud.
Viimasel päeval tegime suurema seltskonnaga väljasõidu - kuna meie seekordne reisijuht soovis minna Mtskhetasse, kuid meie olime seal juba käinud, võtsime ette tee Gorisse. Altsi tervis, muuseas, oli ka juba täitsa hea. Mõeldes reisi alguses erinevaid reisisihtkohti välja, olin oma mõttes üritanud vältida Gorit kui Stalini sünnikohta. Aga ei hakanud ka reisijuhiga protestima, kuigi oli näha, et ka teised reisikaaslased väga vaimustatud sellest polnud. Gori linn ise polnud väga midagi, välja arvatud kindlus, mis mäe peal kõrgus . Stalini muuseum oli isegi mõttetum koht, kui ma alguses arvasin - nõuka aegsed ekspositsioonid tekitasid täieliku vastikustunde.
Kuid jumal tänatud, et me läksime Gorisse, sest Gori lähedal on koht nimega Uplistsikhe, mis on Shio Mghvime kõrval teine koht, kus lihtsalt peab ära käima. Tegemist on nimelt nelja tuhande aasta vanuse kaljusse raiutud linnaga
, mida külastades soovitan igati teha ka see väljaminek, et maksta giidile
, sest ilma giidita jääte selles kohas kohe kindlasti paljust ilma. See oli täiesti uskumatu koht.
Ja õhtul oligi tagasiminek - lennujaam, kus pärast passikontrolli lennuki ootamiseks on ainuke võimalus kohvikus magada (mujal pole toole ja lennuk väljus alles kell neli hommikul) ning seejärel maandumine Riias ja autosõit Pärnusse, kust mina sõitsin bussiga Virtsu, sealt praami peale ja järgmise bussiga Pihtlasse. Alts põrutas Pärnust otse Tartusse tööle.
Selline oligi siis minu ja Altsi reis, mis sai tegelikult alguse spontaansest Skype’s lobisemisest ja lennupiletite ostmisest internetist. Tahaksin tänada kõiki, kes meid nõu, jõu, ruumi ja kohaloluga aitasid - eelkõige Martin, Eveli, Dagmar, Peeter, Kaupo, Aleksandrid, Tamara, Maima ja paljud teised. Ning loomulikult tänud Altsile toreda reisiseltskonna eest.
Nii teksti sees olevaid kui teisi Altsi tehtud pilte saate vaadata siit: http://foto.wbgrupp.net/pg/reisid/georgia_2007
Summary: This was a long description of my trip to Georgia two weeks ago - I bet you’d get bored if you read that. Better watch the pictures from the link above.
.
!